Ahvatlev astelpaju-kohupiima kook

Eesti on hea toidu maa! Suvel on muidugi lood eriti head, sest lisaks koduaiale saab head värsket kraami ka üha enamate sõprade, tuttavate ja sugulaste käest, samuti sai peaaegu igal hommikul turul käidud. Viimasel ajal avastan üha enam, et mu toit tuleb mõne tuttava taluniku, väiketootja või niisama asjaarmastaja käest, kes kasvatab nt kanu, lambaid või kitsi, juurikaid, marju, ürte jms.
Üks selline koht on Kopra Karjamõis, kes peamiselt varustab oma (mahe)kaubaga restorane. Sattusin sinna tallu esmakordselt paar kuud tagasi (selle eest muidugi tänud asjaosalistele!) ja seal on tehtud (telefoniga) ka kõik selle postituse pildid, va kohupiimakoogi foto, mille autor on Lauri Laan. Esimese pildi aga lisasin ainult sellepärast, et kinnitada Maie ja Valduri sõnu, et Lõuna-Eesti on maailma kõige ilusam riik :D
Kirjutasin viimases LP-s artikli mahetoidust (lugu allpool olemas) eelkõige just seetõttu, et tegelikult saab väga palju kaupa nüüd juba kätte nö tavapoodidest. Selles Põllumajandusministeeriumi poolt koostatud materjalis Eesti mahepõllumajanduse kohta on kirjas, et lisaks u 40 väikesele poele saab mahetoitu üha enam ka supermarketitest, nt Tallinna ja Tartu Kaubamajast, Stockmannist, Selverist, Prismast, ETK (sh Maksimarket) ja Maxima keti poodidest. Ketipoodide suurim kodumaise mahekauba valik olevat aga Rimi poodide Talu Toidab müügialadel. Praeguseks on need alad juba Ülemiste, Haabersti, Mustakivi, Sõpruse, Põhja, Kaubahalli, Norde, Postimaja ja Telliskivi Rimis.
Eriliselt tore on aga see, et üha enam saab ka mahedast toorainest valmistatud tooteid, nt üks hiljutine hea üllatus on Sirloin – Eesti esimene maheda vinnutatud veiseliha tootja, kelle snäkid on kordades paremad välismaistest analoogidest. Ja teine suurepärane avastus on ampstükk – väga mõnus naturaalselt magus suutäis! Btw, töödeldud mahetoidus peab vähemalt 95% koostisosi olema pärit mahepõllumajandusest ja kasutada võib vaid teatud piiratud hulka nö tavalisi koostisoasi ja lisaaineid, mis on ühes EL määruses kirjas.
Paar kuud tagasi käisin õhtust söömas Ööbiku Gastronoomiatalus, mis oli mu viimase aja üks  paremaid (toidu)elamusi. Kuna selle talu peremees ja suurepärane kokk Ants Uustalu on ise samuti suur kodumaise (mahe)tooraine fänn, kasvatades seda ka ise, siis lisan siia ühe tema ahvatleva mahekaubast valmistatud koogi retsepti. Antsu arust on oluline, et tooraine oleks kasvatatud puhtalt ja südamega:) Võib-olla see tegigi õhtusöögi nii heaks, et lisaks kvaliteetsele toorainele oli toit valmistatud, veinid valitud ning kogu ümbrus renoveeritud/ehitatud/taastatud südamega – selline asi on selgelt ilmselt igaühele tajutav, kes sinna satub!
Astelpaju-kohupiimakook
 
Autor: Ants Uustalu
50 g võid
200 g küpsiseid
500 g kohupiima
100 g vahukoort
5 spl mett
3 muna
100 g astelpajumarju
Purusta küpsised ja sega sulavõiga. Suru küpsisemass väikeste koogivormide põhjadesse. Sega vahukoor ja kohupiim, lisa ükshaaval munad ja mesi ning astelpajumarjad. Vala vormidesse ja küpseta ahjus 160°C juures 20 minutit. Võid teha ka suures koogivormis, sel juhul on küpsetusaeg ca 1 h.
Foto autor on Lauri Laan
Eesti Nokia – mahe kodumaine toit
Viimasel ajal räägitakse ühe rohkem “mahedast” toidust, aga kas sellel on tegelikult üldse vahet muu nö tavalise kaubaga? Miks süüa mahedaid asju, kui need on kallimad, raskemini kättesaadavad ja ei pruugi olla nii veatu välimusega, kui nö tavaline supermarketi kraam?
Kõige parem on minu arvates aus ja puhas toit, mis on kasvanud hoole ja armastusega koduaiaas või maal vanaema juures. Mulle meeldib teadmine, et pole kasutatud sünteetilisi väetisi, vaid mulda on viljakamaks muudetud komposti ja sõnnikuga. Tahan olla kindel, et selle asemel, et teha mürgiste kemikaalidega kahjuri- või umbrohutõrjet, on peenart rohitud nagu vanasti. Ma tahan, et munadel oleks oranžikas rebu tänu vabalt ringi siblimisele, mitte poleks saanud oma erkkollast värvuse ainest, millega lindudele söödetakse. Mulle meeldib korjata õues muru seest õun ja süüa ilma, et peaks seda pesema ja koorima nagu tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale veetud läikivate viljade puhul kindlasti toimida tuleb, eemaldades koos kahjulike kemikaalidega seeläbi ka suurema osa vitamiinidest ja muust kasulikust, mis koores ja selle all paikneb.
Kui ma ostan või tellin kaupa, mis on kasvatatud talus, siis ma loodan ja usun, et see on kõige rohkem selle päris toidu moodi, mida ma armastan. Enamasti on see juba maitsest tunda. Põllumajandusministeerium on kehtestanud reeglid, mis kehtivad mitte ainult taime- ja loomakasvatusel, vaid ka nende saaduste töötlemisel ja turustamisel, et toit säiliks võimalikult naturaalsena. Kasutada võib vaid väikest hulka enamasti looduses esinevaid lisaaineid. Taimede puhul tuleb mõnel aastal kasvatada põllul liblikõielisi taimi (näiteks ristik), mis parandavad mulla kvaliteeti. Loomad aga peavad olema erinevalt tavapärasest aastaringsest laudaskonutamisest vabapidamisel.
Eriti meeldib mulle see, et mahepõllumajanduses ja -loomapidamises on keelatud kasvatada ja kasutada muundkultuure ehk geneetiliselt muundatud organisme (GMO), samuti ei tohi anda loomadele neid sisaldavat sööta. Ei tohi kasutada ka taimekaistevahendeid ehk pestitsiide ega antibiootikume, mis on organismile kahjulikud.  Teadlased on kindlaks teinud, et toiduga tarbitud pestitsiidijäägid võivad akumuleeruda organismis ja nende negatiivne mõju avalduda alles mõni aeg hiljem. Uuringud on näidanud sünteetiliste taimekaitsevahendite kahjulikku mõju inimese immuun-, hormonaal- ja kesknärvisüsteemile ning viljakusele. Teatud pestitsiidid võivad kahjustada loote arengut, samuti suurendada vähki haigestumise riski.
Mahepõllumajanduses kasutusel olevates orgaanilistes väetistes, on lämmastik seotud olekus ning taim saab seda kätte aeglasemalt kui sünteetiliste mineraalväetiste puhul. Tänu sellele ei satu taime liigseid nitraate, mis hiljem organismis muundudes võivad olla kantserogeensed.
Oktoobri alguses olin Eesti Toiduliidu poolt korraldatud täistera konverentsil, kus professor Mihkel Zilmer ütles, et söömisalaste rumaluste avaldumisaeg on 10 aastat. Ehk sellest, kui täna sööme ebatervislikult, annab keha meile märku alles kõvasti hiljem.
Mahetoidus ei ole kunstlikke maitse-, värv-, lõhna- ega magusaineid ehk suhkruasendajaid, mis võivad põhjustada mitmesuguseid tervisehäireid. Samuti on keelatud maitsetugevdajad ja paljud säilitusained. Kui saia- ja leivatoodete valmistamisel kasutatakse tavapäraselt mitmesuguseid jahuparendajaid,  emulgaatorit, karbamiidi, L-tsüsteiini, stearüültantraati, siis mahetoodete puhul on lubatud vaid askorbiinhape ehk C-vitamiin (E 300).
Uuringud näitavad, et mahetoidust võib leida rohkem vitamiine, antioksüdante ja mineraalaineid kui tavatoidust. On selgunud ka, et mahepiimas on võrreldes tavapiimaga parem rasvhappeline koostis ehk rohkem CLA-d (konjugeeritud linoolhape), oomega-3 rasvhappeid ja kasulikumat oomega-6 ja oomega-3 rasvhapete suhet. Samuti asjaolu, et mahepiimas on rohkem E-vitamiini ja karotenoide (A-vitamiini eelühendeid).
Mahetoit on ehk kallim, kuid samas on selle kasvatamine oluliselt töömahukam. Palju lihtsam ja odavam on näiteks kasta peenrad üle kemikaalidega selle asemel, et neid rohida. Mina loodan (võib-olla naiivselt), et mida rohkem Eestis ehedat talukaupa ostetakse, seda rohkem hakatakse ka seda kasvatama ja pakkuma, mis omakorda toob kaasa hinnalanguse ja selle kättesaadavuse veelgi rohkematele inimestele.