Buddhast ja elevantidest

Nädal aega eelmisest kirjutisest möödas ja mul on tunne, et kõik, mida öelda tahtsin, hakkab juba ununema.  See saab tähendada vaid seda, et on aeg taas midagi otsast kirja panna. Ja mis ära ununeb, need jupid lisan hiljem juurde, kui nad uuesti meenuma peaksid.
Meie rõdult paistab üks ilus tempel. Kujutasin ette, et tegu on mingi väikse kohaliku külavahe templiga ja ütlesin teistele, et tahaks seal ära käia. Alguses oli mul plaan viia lapsed Bangkokis seda hiiglaslikku lamavat Buddha Wat Phosse vaatama, aga vaadates kui väsinud oli Emmy ajavahest ja pikast reisist ja pähesadanud kuumusest, siis loobusin sellest ideest. Lugesin ka ühe reisiajakirjaniku postitust, kes oli abikaasa ja kahe väikse tütrega pikalt lennureisilt maandunud ja samale päevale!!! Wat Pho külastuse planeerinud. Ma vist ei pea ütlema, et see ei olnud tema soovituste nimekirjas, vaid ikka selles nimekirjas, mida ei tohiks kindlasti korrata. Wat Pho on meeletult rahvast täis alati ja juba see üksi väsitab, rääkimata sinna kohale jõudmisest ja suurel maa-alal kuumuse käes uudistamisest. Aga ok, külavahe tempel siis. Nii tobe, kui see ka ei tundunud, otsustasime autoga minna, sest meil polnud õrna aimugi, millist teed pidi templile läheneda. Ja hästi tegime, sest keskpäev oli erakordselt kuum ja muidugi valisime me sissejuhatuseks tee, mis ei viinud sugui templini, vaid mingi eramaja arenduse väravateni. Kui ma oleks sinna jala jõudnud, siis oleks templi asemel meie järgmiseks sihtmärgiks olnud küll vaid bassein. Aga järgmine tee viiski meid otse templisse. Parkisime auto ära ja astusime templiväravate vahelt sisse. Kohe saabus üks priske rõõmsameelde munk, kes kinkis Henrile ja Mannile väikse valge Buddhaga talismani. Ma arvan, et ta mina jäin ilma, sest ta ei olnud kindel, kas ma ikka tean, et Buddha munk ei tohi füüsiliselt kokku puutuda naisterahvaga. Lisaks andis ta käega märku, et vaadaku me aga rahulikult ringi.
DSC_8454
DSC_8458
Asusime ringi jalutama ja avastasime, et templi taga on üüratu istuv kuldne Buddha kuju. Või noh, tegelikult nägime me seda juba templile lähenedes. Peagi liitus meiega üks teine rõõmsameelne munk. Ta tõi Emmyle külmkapist jogurtijoogi ja ütles, et me läheksime ikka suure Buddha juurde üles. Jätsime kingad alla ja ronisime üles. Munk tuli järgi ja ütles, et Buddha ees tuleb palvetada nii, et panna käed kokku nagu ikka ja siis öelda kolm korda kummardades: “Saadhu, Saadhu, Saadhu”. Proovisime järgi. Pärast kodus uurisin veidi, et mis need kolm Sadhut siis tähendavad ja jõudsin järeldusele, et need on väga sarnased risitusu 10 käsuga. Esimene Sadhu oli vist a la keha distsipliin, teine sõnade distsipliin ja kolmas mõtete distsipliin. Siis olevat väga hea õnn, kui teed ümber Buddha kellaosuti suunas kolm ringi. Tegime need ka ära. Siis küsisin mina, et mis kuldsed lehekesed need Buddha peale kleebitud on (need on igal pool, majade uste kohal ja autode laes jne), munk lippas ruttu alla ja tõi meile kuldseid lehekesi, mida tuli siis soove soovides kujule peale kleepida. Need ei tahtnud üldse kinni jääda, aga kuidagi me midagi ikka kleebitud saime. Kõik, mis näppude otsa jäi, soovitas ta Emily otsa ette kleepida, pidi jälle hea õnn olema. Siis läksime ühte majja, kus siis vastavalt sünniaastale tuli õigesse anumasse susata üks tokk, mille  vahele raha panime. Igaüks pani siis natuke raha ja toki õigesse anumasse. Jälle ikka õnne jaoks :). Siis käisime veel kõik suuremad Buddha kujud koos läbi ja munk rääkis, mis nende nimed on. Igaühe ees ikka Saadhu… Lõpetuseks ostsime endale koju ka ühe Buddha kuju, munkade poolt Tais valmistatud ja õnnistatud. Emmyle meeldib sellele kujule pai teha :). Ahjaa, munk ütles, et kui tänaval Buddha munka kohtad, siis võib ka alati Saadhut teha, toob head õnne! Igatahes saime täiesti superägeda privaattuuri ja mul oli väga hea meel, et valisime lastele budistliku templi tutvustamiseks oma külavahetempli Wat Pho asemel. Ahjaa, suur istuv Buddha oli kõigest 1 aasta vanune ja tempel ise 10 aastane. Kohapeal elavat 7 munka. Pildilt on näga, millistes pisikestes majakestes nad elavad.
DSC_8456
DSC_8457
DSC_8459
Munga elamu
DSC_8464
Selline suur Buddha on meil naabriks
DSC_8469
Meie teejuht
DSC_8470
Sadhu, sadhu, sadhu
DSC_8471
DSC_8480
Hulga häid soove
DSC_8481
DSC_8483
Kuldset õnne Emmyle
DSC_8485
Annetame vastavalt sünniaastale
DSC_8487
DSC_8488
DSC_8493
DSC_8496
Eriti õnnelikud noormungad :)
DSC_8659
Munga kingitud talisman
Vahepeal nautisime muidugi võimalust päeva kuumim aeg basseinis üle elada. See on ühtlasi ka geniaalne viis, kuidas Emily kiirelt lõunauinakuks ära väsitada. Nagu pildilt näha, siis vahel kustub ta kohe kui tuppa jõuame, sõna otseses mõttes püstijalu :).
DSC_8506
Mulle meeldib see vaade, mis avaneb, kui koduuksest välja lähme
DSC_8527
Tüdrukud hulbivad
DSC_8541
Emmy kustus jala pealt
Laupäeva hommikul mõtisklesime, mida vaba päevaga (me ju ikkagi töötame ja õpime siin usinalt) ette võtta. Ja otsustasime täiesti eksprompt, et sõidame Tai suurimale looduskaitsealale Kaeng Krachang, mis asub ainult tunniajase autosõidu kaugusel. Vaatasime google mapsist maanteede numbrid ja asusime teele. Peagi saime aru, et mitte ükski google mapsi maantee number ei ühti maanteedel märgitud numbritega. Kui küsisime teed, siis ei saanud keegi aru meie hääldusest. Taidel on erakordne omadus mitte aru saada, kui sa natukenegi valesti hääldad. Mina arvan, et põhjus on see, et tai keeles ei ole oluline ainult hääldus,  vaid ka tonaalsus või kuidas seda hääle kõrgusega mängimist nimetadagi. Näiteks oleksime pidanud ütlema: käääng klatsang ja seda õigesti õigetes kohtades venitama. Siiski jõudsime paari väikse kõrvalpõikega paar tunni pärast kohale. Käes oli lõuna ja kuna Kaeng Krachang linna läbib Phetchaburi jõgi, siis mõtlesime, et äge oleks jõe kaldal lõunatada. Oma suureks üllatuseks leidsime jõe kaldalt midagi enneolematut. Nimelt oli jõe kallas ääristatud väikeste väljarenditavate majakestega ja äridega, mis rentisid päästeveste. Kõik need majad ja jõe äär oli täis kokku sõitnud taisid, kes lõbutsesid kiire vooluga jões nii: panid päästevesti selga ja lasid end vette kukkuda, edasi liuglesid nad lihtsalt jõeveega kaasa. Vahel kukutasid end vette korrada terve klassitäis tüdrukuid näiteks, kes siis kilgates nagu lihapallid supi sees edasi kihutasid. Vesi ei olnud sügav, nii et kuidagi said nad lõpuks ikka välja ka. Siis kõnniti jälle mööda jõe äärt tagasi ja korrati aktsiooni. Vahel sai mõni jõe kohal rippuvast oksast kinni ja tiris ennast selle abil välja. Kõigil olid kaasa söögid ja joogid, mõnel tited, mõnel vanaemad-vanaisad. Igal juhul oli neil lõbu laialt. Keegi sõnakestki inglise keelt ei rääkinud ja lõuna ei saanud just eriti maitsev, aga selleest väga kallis :). Aga kogemus oli väärt, jube naljakas vaatepilt. Hirmus palav oli. Mina tobuke arvasin, et mägede poole sõites on jahedam, aga kraadiklaas näitas autos 40C! Meeletult ilusad liblikad lendasid peade kohal, suured, värvilised ja ägeda kujuga, aga ühtegi kahjuks pildile ei saanud.
DSC_8592
Milline lõbu
DSC_8590
Pidulaud kaetud
DSC_8588
Vesi, kuumus, söök ja jook väsitavad ära
DSC_8594
Valmistume õhtueineks ehk pisikeste “hiirekaka” tšillide puhastamine
DSC_8595
DSC_8596
DSC_8599
DSC_8600
Külavaheteel
DSC_8601
Sõitsime edasi ja lõpuks jõudsime ka looduskaitseala peakontorini. Kujutasin ette, et siin on seintel korralikud kaardid ja inglise keelne info ja mis kõik veel. Aga võta näpust, peale kuninga piltide jakhakivärvides noorte taikeelsete töötajate polnud farangide jaoks (tai keeles lääne inimesed) siin midagi. Ilus oli muidugi ka, mäed paistsid eemal ja meie kõrvale jäi hiiglaslik veereservuaar, mille seest paistis hulganisti väikseid saari. Kaardiks anti mingi kribu, kuhu oli vaba käega mõned teed peale veetud, ilma mõõtkavata. Koduleht oli samuti ainult tai keeles, sellepärast ma ullike arvasin, et äkki koha peal saab targemaks. Öeldi ainult, et kell on nii palju, et täna enam kaitsealale sõita ei saa. Ahjaa, Kaeng Krachangi kaitsealal on vihmamets, mis on üle 30 000 km2 suur, enamus sellest on küll naaberriigi Myanmari aladel. Siin elab elevante ja tiigreid ja madusid ja kõiksugu muid tegelasi, keda oleks autoaknast täitsa huvitav vaadata, vähemalt idee poolest. Seisime seal siis veidi ja otsustasime, et kuna saame kohale kõigest tunniga, siis lähme seekord koju ja kogume veidi infot – kas ja kus ööbida, kas kuskilt ka giidi saab jne. Tundus kuidagi imelik, et asume lihtsalt omaette seal vihmametsas matkama. Sõitsime veidi mööda looduskaitsealale viivat teed sisse ka. Seal telkisid sajad ja sajad taid. Nad olid korralikult valmistunud, toonud kaasa grillid, söögid, joogid, toolid, madratsid jne. Tundus, et neil saab päris lõbus olema. Juba päeval oli õhus nii palju looduse hääli, et ma mõtlesin, et mina vist küll telgis magada ei saaks. Kunagi Põhja-Tais, Chiang Mai lähedal džunglis ei saanud me terve öö sõba silmale, sest mingi ahv trallitas meie putka katusel. Usun, et Kaeng Krachang pole selles osas teistmoodi.
DSC_8607
Kaitseala peakontori taga
DSC_8610
Siit algab looduskaitseala
DSC_8613
Hiiglapikk rippsild
DSC_8617
Väike linnuvaatleja
DSC_8622
Taid on korralikult valmistunud
DSC_8629
Veel üks jõelõbu
Tulin siis koju ja asusin uurima. Selgus, et on võimalik broneerida ööbimiseks väga korralikke majakesi otse looduskaitsealal. Seda saab teha ainult läbi taikeelse kodulehe ja ainult siis, kui faksid pärast kõik panga ülekande dokumendid neile ette ära. Ülekanne tuleb teha Tai pangast. Kõlab väga turistisõbralikult :). Aga ega ei peagi võibolla väga turistisõbralik olema, kui eesmärk on loodust kaitsta, ma arvan! Aga lisaks sellele infole vaatasin peagi vastu päris kõhedusttekitavatele lugudele. Nimelt trampis mõne kuu eest sealsamas looduskaitsealal elevant lömaks ühe Ameerika naitserahva, kes oli hommikul asunud üksi matkarajale. Algul mõtlesime, et kas siis tõepoolest lastaksegi inimesed niimoodi üksi metsa ilma giidide ja saatjateta, aga siis leidsime, et muidugi on metsaminek enda risk. Eestis lähed ka metsa ja halva õnne korral võib karu su maha murda. Keegi ei paku selle ohu tõttu sulle giidi kaasa. Siis järgmine uudis, nädala eest sõitis üks Tai mees oma naisega mööda maanteed (siinsamas Hua Hini taga Pala-Uu kose juures, mis on ka sama looduskaitseala osaks, oleme seal käinud kunagi) ja isane elevant ründas neid, lükkas ümber motika ja trampis naise surnuks. Siis järgmine uudis, samuti jaanuari kuus sel aastal… elevandid ründasin maanteel sõiduautosid, vist lausa viis tükki võeti ette. Pildil istus elevant sõna otseses mõttes auto kapotile. Mann vaatas ja kuulas ja ütles, et kui meie otsustame sinna looduskaitsealale minna, siis tema jääb üksi koju! :) Njah, paneb mõtlema, et kas tegelikult on ikka vaja minna neid loomi vabasse loodusesse otsima. Eriti arvestades, et info kättesaadavus on pea olematu. Võibolla peaks laskma neil seal rahulikult oma suures metsas elada, mitte neid segama ja mitte laskma neil endid segada :).
Pühapäev oli meil jälle rannapäev. Läksime sellesama Ahvide mäe taha Khao Takiabi randa. Sellest sai minu uus lemmikrand. Lopsakas loodus, suured lained, armsad söögikohad… Veetsime seal terve päeva. Mann möllas lainetes, mis oli vahepeal päris hirmus, aga õnneks oli Henri tema juures. Hirmus oli see, et kui laine tuli, siis polnud Manni näha, kuigi ta oli alla vaid tagumikuni sügavas vees. Ostsin mööda kõndivate hilbukaupmeeste käest ka tüdrukutele ühesugused püksid (need püüan järgmiseks korraks pildile saada), minu meelest superägedad. Ja banaanipannkoogid sõitsid ka ise meie juurde kohale. Sellest tegime video, mida näeb siit Umami blogis lähemalt.
DSC_8681
DSC_8684
DSC_8685
DSC_8688
DSC_8689
DSC_8693
DSC_8709
DSC_8726
DSC_8771
DSC_8775
DSC_8776
DSC_8797
DSC_8849
DSC_8862
Kus on Mann, kes näeb?
DSC_8952
Kodus küpsetab Mann šokolaadikooke, siin liivakooke :)
DSC_8953
Õhtune Ahvide mägi
Järgmised jutud jäävad järgmisesse nädalasse, üks kulinaarne avastus ehk soolas grillitud kala kõige sinna juurde kuuluvaga ja Anantara hotelli rannarestos käik täiskuuööl ja kindlasti lisandub selleks ajaks veel palju muud huvitavat.
Päikest teile sinna kaugele!