Taipärane kõrvitsasupp

Olen seekord suve lõpul/sügisel teinud juba mitut erinevat kõrvitsasuppi. Selle Aasia-mõjutustega variandi leidsin aga üht paar aastat vana ajakirja Good Food sirvides. Minus tekitas see supp kohe isu, sest vürtsikad toidud mulle väga meeldivad, eriti veel sügisesel ja talvisel ajal:) Ja kõrvitsapuudust ka just hetkel ei ole:) Et kui kõik need maalt koju veetud kõrvitsad peaks millalgi otsa saama, siis saab ju uutele järele minna:):):)

See on naljakas, kuidas mõnede inimestega, sh nt oma õdedega, sa alateadlikult ühtesid ja samu asju teed, mõtled ja ostad, kuigi võib-olla ei olegi teineteist ammu näinud, rääkimata sellest, et oleks neid asju omavahel arutanud. U 5 a tagasi juhtus selline lugu, et avastasime Ulvi ja Karinaga (minu õed), et oleme kõik kolmekesi ostnud endale täpselt ühesugused lühikesed valged püksid. Need olid ühed kümnetest suures tuntud kaubandusketis müüdavatest suvistest lühikestest püksest ja kolmekesi täiesti erinevates linnades viibides olime kõik just need ühed shorts’id endale välja valinud:)

Ja selliseid asju ikka juhtub aeg-ajalt nii õdede kui ka sõbrannadega … Avastad, et olete valinud täpselt samasuguse asja sadade omasuguste seast või plaanid kellelegi helistada ning samal ajal heliseb telefon ja kõne on sellelt inimeselt, kellele sa just hetk tagasi mõtlesid:) Lahe!:)

Eelmisel nädalal kutsus mu õde Ulvi meid õhtul enda juurde kõrvitsasuppi sööma. Rääkis telefonis, et ta tegi seekord punase karripasta, ingveri ja kooksopiimaga suppi. Ma ise olin just paar tundi tagasi lõpetanud täpselt sama retsepti Good Food’ist blogisse ümber kirjutamise …:) Naljakas, aga kõigist võimalikest maailma kõrvitsasuppidest olime me mõlemad just ühe ja sama supi sellest samast ajakirjast välja valinud. Ja kuigi me ei ole kumbki regulaarne GF’i lugeja, siis just see number on meile mõlemale koju juhtunud …

Karripasta on pärit Umamist ja see on päris terav, niiet tasub esialgu proovida väiksema kogusega või siis hiljem süües lihtsalt rohkem kookospiima lisada – see neutraliseerib vürtsikust väga hästi. Kookospiima võib täitsa ka tervenisti supi sisse ära kallata – ei pea lihtsalt peale niristama:) Ja puljongit (kasutasin kanafondist tehtut) panin mina u pool liitrit, sest mulle meeldib paksem supp:)

Supi jaoks on vaja:
  • 1,5 puhastatud ja kooritud kõrvitsat
  • 1 sibul (viilutatud)
  • 2 küüslauguküünt (peenelt hakitud)
  • 1 sl riivitud ingverit
  • 1 sidrunheina vars (kasutasin kuivatatut)
  • 2-4 sl punast karripastat
  • 400 ml kookospiima
  • 500-800 ml (aedvilja)puljongit
  • laimimahla, suhkrut, soola
  • 1 punane tšillipipar

Puhasta kõrvits, tükelda, pane küpsetuspaberiga kaetud pannile, nirista peale natukene õli ja rösti ahjus 200 kraadi juures pehmeks (kulub u pool tundi). Koorida on kõrvitsat minu arvates kergem pärast küpsetamist, aga võid koore eemaldada juba enne ahju panekut.
Kuumuta poti põhjas natukene õli ja prae madalal kuumusel sibularibasid mõni minut. Lisa peeneks hakitud küüslauk, riivitud ingver ja kergelt “purustatud” sidrunhein (kui kasutad värsket, kuid kuivatatud sidrunheina tükid jäta terveks). Kuumuta tasasel tulel u 8-10 minutit kuni kõik aedviljad on pehmed. Lisa karripasta ja küpseta segades u 1 minut, seejärel röstitud kõrvits, 3 spl kookospiima ja puljong.
Lase u 5 minutit podiseda, seejärel võta sidrunhein potist välja. Lase supil mõni minut jahtuda, seejärel püreesta saumikseriga v osade kaupa blenderis. Maitsesta laimimahla, soola ja natukese suhkruga, haki juurde värsket tšillit ja nirista peale kookospiima.

Ja pannil kergelt röstitud kõrvitsaseemned on kõrvitsasupi juures minu arvates alati omal kohal;-) Täpp “i” peal, võiks isegi öelda:):):)