Pardiconfit
Mulle tundub, et meie peres on sel aastal arusaamatutel põhjustel confit teemaline sügis käimas. Ühel hetkel, kui olime ära söönud paar laari tomaticonfit´d ja ma parajasti sibulaconfit´d keetsin, teatasin kallile kaasale, et lähiajal tahaks küpsetada nii pardi- kui lõheconfit´d. Mõlemate järgi oli vastupandamatu isu tekitanud minus Liina, kes oma mahlakate kirjeldustega lihtsalt mõjub inimesele isutekitavalt. Retseptid saidki Liinalt võetud ja mõlemad tulemused lihtsalt o i v a l i s e d. Mulle tundub, et kaua soojas rasvas küpsenud suutäis on just õige asi, kui jahe tuul põue on pugenud. Confit puhul on üllatav see, et vaatamata ohtrale rasvale, ei ole lõpptulemus sugugi üleliia rasvane. Rasv voolab küpsetamise ajal välja ja seda muidugimõista nahka ei pisteta. Kes soovib, võib muidugi pista ka! Pärit on selline toiduvalmistamisviis Edela-Prantsusmaalt ja esialgu mõeldi see välja toidu säilitamiseks – küpsetatud linnukoivad kaeti peale küpsetamist eraldunud rasvaga ja suleti õhukindlalt. Niimoodi sai liha rasva seest mitu kuud hiljemgi veel välja noppida, uuesti üle praadida ja ühe korraliku prae serveerida. Nii et ühinegem confit-sügisega. Kõik on lihtsamast lihtsam ja pika küpsetamisega saab tuba samuti mõnusalt soojaks.
