Küpsetatud lehttaigen

...

Ma arvan, et see oli kuskil kaheksandas klassis ning pärast seda kui kirjanduse õpetaja oli ettelugenud ühe klassivenna kirjandi (mille küll vist ta vanem vend kirjutas), kui ma äkitselt taipasin. Tegelikult ei huvita õpetajat ju see mida ma päriselt suvevaheajal tegin, kooliteel nägin, kellena töötab mu ema, mitu venda-õde-lemmiklooma mul on ning isegi mitte see kui detailselt ma olen üht või teist kirjandusklassika suurteost lugenud. Tegelikult on küsimus ju selles, et õpilane oskaks moodustada enam kui lihtlauseid, näitaks sõnavara ja võimet mõelda/mõtiskleda. Kõlab ootamatult loogiliselt aga mitte krdi keegi ei olnud mulle seda varem öelnud ning ma kahtlen kas siis või hiljem ka otsesõnu ütles. Mul on ainult kahju, et ma tookord rohkem härjal sarvist ei haaranud ning jäin ikka suhteliselt hillitsetud sisu juurde. Aga nii palju oli taipamisest kasu, et kõiki mu kirjandeid jäi kuni kooli lõpetamiseni saatma kommentaar – sisu hea, halvad vead. Tõsi, ega halbades vigades nüüd midagi imetlusväärset ei ole aga  sellesse ei suhtunud ma sugugi traagiliselt vaid pigem kui mingisse paratamatusesse. Halb sisu oleks mind ilmselt rohkem morjendanud.

Tegelikult ei ole eelneval lõigul järgnevaga suurt midagi pistmist. Või võib olla on. Mulle lihtsalt tuli see üks päev pähe kui ma mõtlesin kuidas oma järjekordset suurepärast ideed presenteerida. Idee sai hoopis alguse sellest, et nami-namis on kooskokkamine näkileivad, koorikleivad, õhikud. Ma ei ole seal osalenud ja sabakont ütleb, et ega ei jõua ka. Lisaks tõi hea sugulane väljamaalt mulle Julknäcke ja ma ei näe hetkel eriti põhjust kuivikleiba juurde toota. Kunagi olen ma seda siiski teinud. Vahvlipressiga. Ja just vahvlipress tõi meelde Käsna-Kalle.

Mul nimelt on Käsna-Kalle võileivagrill.

See on üks neist asjadest mida olenevalt vaatenurgast võib pidada kas ilmatuma geniaalseks või suhteliselt mõttetuks. Näiteks nagu asju siin ja siin. Tegelikult see muidugi on suhteliselt nummi, kingitus mu venna perelt. Ning mingi hetk ma taipasin, et kogu point ongi selles, et võimalik on teha käsna-laadse väljanägemisega võileibu, tuleb lihtsat leivale juustu peale puistata ning see kärssabki vastavaks.

Edasise kohta võiks nüüd teha sellise tutvustuse (YT: Kreisiraadio, Rannalõvi):

Ma plaanisin alguses ka ühe infomercial‘i kirjutada aga vererõhk on teinud otsustava hüppe sügavikku ja no ei tule lihtsalt sellist hüperaktiivset möla välja (vt ise YT – top 10 worst infomercials näiteks annab häid tulemusi). Lühidalt kokkuvõttes tuli mul õhikuid, kuivikleibu ja seda Käsna Kallet vaadates mõte, et kindlasti annaks selle riistaga muidki taignatooteid küpsetada, ilmselt ka muna praadida ja viinerit soojendada. Aga päris apetiitne tundus võimalus võtta üks leht uut palju kiidetud VÕIGA lehtaigent (Eesti Pagari toode, ei ole sponsor) ning teha endale hommikuks üks värske krõbe pagaritoode (no vägisi tuleb ju reklaam tekst!). Tehtud-mõeldud!

...

...

 

...

Võimalik, et kogu maailm küpsetab lehttaigen sellisel viisil aga minu jaoks oli uus.  Ja noh, päris hea oli tegelikult :)