Kandiline maailm
Oktoober tuli ja läks. Nagu ka esimene lumi.
Sõnad, mis on mind alati kandnud, kipuvad viimasel ajal aina alt vedama. Olen otsinud midagi, mis on kuhugi kaduma läinud ja saanud aru, et kuidagi on järjest raskem maailma kaht poolt koos hoida. Või mis maailmast rääkida, mul on iseenda eri tahkusidki keeruline tervikuna tunnetada.
Ehkki usun, et enda kaudu räägin alati natuke ka maailmast. Nii, nagu ka teistest inimestest rääkides on kaks võimalust – rääkida teise inimese kaudu kõigist inimestest või rääkida teist inimest taga. Lõppude lõpuks on ju ikkagi vahe, kas rääkida millestki või millegi kaudu.
Jälle kordasin mitmele inimesele üle, et mu avameelsus on näiline, aga pärast jäin mõtlema, et lihtsat pole siin ammu enam midagi. Olen palju ettevaatlikumaks muutunud. Ma justkui ei taha end enam haavatavana näidata, aga kuigi see võib tunduda turvalisem, teeb see mu enese maailma märksa vaesemaks ja ahtamaks, kui mulle meeldiks. Sest need tahud on küll mus mõlemad olemas, aga kui ma pööran väljapoole vaid roostevabast terasest külje, siis on see ikkagi ainult üks neist ning too pool, kes tajub igasuguseid varjundeid, sureb vahepeal nälga. Rääkimata sügavast soovimatusest olla defineeritud ainult ühe kandi pealt.
Ma arvan, et see on halb, väga halb, kui me ei julge enam siirad ja haavatavad olla, see kurnab meist ja meie suhetest inimliku autentsuse välja ja järele jääb ainult kest.
Samal moel, nagu on küll olemas nähtusi, mille vastu võitlemisest ei tohiks kunagi väsida, aga siiski ei tohiks selle võitluse kaudu neile ka liiga palju jõudu anda, nii et sellele, mis on just igaühele meist tegelikult oluline, enam energiat, aega ega ruumi ei jagu.
Seepärast olen järjepidevalt vastu vaielnud sõpradele, kes mõnikord räägivad, kuidas ainus võimalus maailma välja kannatada oleks ennast kõigist ja kõigest täielikult eraldada. Ei. Ma absoluutselt keeldun laskmast nõmedamal osal maailmast ennast kuhugi tara taha suruda. Nõmedust tuleb kas ignoreerida või talle järeleandmatult vastukaaluks seada kõik see, mis inimestes ja maailmas ilusat ja head leida on. Isegi siis, kui ajuti näib see mõte päris piinlikult totter ja naiivne ja ise ühes sellega.
Teisalt jällegi – kujundada oma reaalsus vabatahtlikult sel moel, et see eeldab maailmast minimaalset osavõttu, on muidugi midagi muud. Lugesin läbi Dominique Fortier “Paberlinnad”, see imekaunilt õhuline omamoodi biograafiline fiktsioon ei püüa paaniliselt leida vastust küsimusele, miks Emily Dickinson end maailmast ära lõikas, ega arvata, et ta seetõttu kindlasti õnnetu erak oli, kelle loomingulised püüdlused ning terve elu traagilisel moel liiva jooksid. Fortier’ nägemuses on tegemist inimesega, kelle maailm asubki tema sees ja leiab väljundi paberil, nii et ta ei vaja erilisi kontakte välismaailmaga, ja kuigi minu jaoks on see täiesti mõistetav (ning enamgi kui mõistetav), siis ekstravertse ühiskonna jaoks kindlasti mitte.
Ent ometigi kipun aina rohkem oma mõtteid endale hoidma ning hinnates küll kõrgelt neid, kes julgevad kas või oma loomingus siirad olla, mõtlen sealjuures, et aga neid kaitseb ju siiski vähemalt nende poeediroll.
Nagu mu enese avameelsus ei ole kunagi filtrita, ei kirjuta ka luuletajad vahetult elust maha, ning kui mõnel puhul tekib ikka see tunne, et isegi juba kikivarvul ning hinge kinni hoides luuletuse lugemine on liiga jõhker sissetung teise inimese hinge, siis järgmisel hetkel ei unusta ma endale meelde tuletada, et looming on ikkagi üks ja autori isik teine. Või on neid isikuid üldse rohkemgi, mõtlesin näiteks siis, kui olin õhtul lugenud luuletaja Maranit ja järgmisel päeval kohtasin linna peal teadlane Maranit.
Õhtuti kuulan ka Ludovic Tézieri – sel mehel on täiesti vaimustav hääl, ma vist ei tea ühtki teist baritoni, kel oleks nii voolav legato. Aga ma ei tea ka kedagi, kes viitsiks mu sellealaseid arutlusi kuulata.
Ja veel teen õhtuti kukerpalle. Päriselt ka. Üleõlarulle siis küll tegelikult. Olen saanud teada, et mu õlad on täiesti neljakandilised, millest muidu need sinikad õlanukkidel. Põrandal voolamiseni on pikk tee. Aga see on nii tore. Hoolimata oma äärmisest vastumeelsust igasuguste kellaajaliste kohustuste suhtes töövälisel ajal.
Koos värdjaliku kellakruttimisega läks peenhäälestatud uni muidugi paigast. Koosolekuid on liiga palju ja ma ei saa aru, kuidas inimesed üldse töö tehtud saavad, kui koosolekud päevad ära tükeldavad. Rahulolu millegi valmimise üle ei teki iialgi, sest alati on juba järgmise asjaga tuli takus, nii et siis üritad võimalusel iseennast ära petta, et kuidagigi kuskilt see mõni tilk dopamiini välja pigistada, mis sind käimas hoiaks. Ja sellest peab midagi ka maailma jaoks üle jääma, sest sina ju tead, millise kaaluga võivad olla väga väikesed asjad.
Seisame vaikides, pead
alaspidi, ja hoiame üksteisel
juurtest kõvasti kinni.
(Timo Maran)
