Kodust välja, Leiba sööma!

Kõik toidu- ja veininautlejad võivad nüüd käed üles tõsta ja valju häälega “Halleluuja!” hüüda, sest Tallinna vanalinna on ennast mugavalt sisse seadnud üks kilkamist väärt restoran: Leib Resto ja Aed.

Koha rajajad, Fish & Wine endine peakokk Janno Lepik ning Tchaikovsky endine sommeljee Kristjan Peäske, suutsid oma vastavatud Leivaga kõik minu ootused ja lootused mäekõrguselt ületada ja seda juba enne toidu kallale asumist. Kuidas saakski mitte nautida kohta, mis igal sammul õhkab tegijate asjaarmastuse ja fännamise järele? Ega ei saagi, jääb vaid üle näpud taeva poole lükata ja nendega kaasa fännata!

Aga ma katsun nüüd kuidagi jutu alguse üles otsida..
Kuna ühe keskmise blogardi (Liina kümnesse tabav nimetus õgivate blogijate koondamiseks) magu on juba nii tugevalt treenitud ning mahutab täpselt nii palju kui ette antakse ja mitte grammigi vähem, siis iga võimalus omasugustega koos õhtu veeta saab enam kui suurema hea rõõmuga alati ka vastu võetud. Nii ka seekord, kui Tuuli käis välja idee ühiselt verivärsket Leiba uudistama minna.
Mõeldud-tehtud!

Uuelt tänavalt vanasse Šoti klubisse jõudes leiab eest sootuks uue maailma – me justkui ei olekski enam  Tallinna vanalinnas, pigem rohelust täis rahulikus äärelinnas, kus lärmakast turistist ja kiirustavast pealinlasest pole enam jälgegi. Uskumatu, aga tõsi – nende aed on tõepoolest lummav ja maagiline ning tekitab tunde, et see siin on ainuõige koht, kus ma praegu olema peaks. Seda arvatavasti seetõttu, et Janno ja Kristjani enda põhimõte on, et koht peab olema lihtsa sisu, aga suure hingega ja ilmselgelt on nad sellega naelapea pihta saanud. Koht on lihtne, inimesed on lihtsad, toidud on lihtsad, aga kokku annavad nad ikka ühe kuramuse hea kompoti.

Nende aed, ühes hommikust õhtuni fännamisega tegeleva meeskonnaga, on isegi niivõrd maagiline, et ühest argiõhtusse sätitud einestamisest kujunes pea kuus tundi kestnud nautlemine (me võime küll täitmatud olla, aga selline aja lendamine oli isegi meile üllatuseks), mille käigus suutsime ära süüa peaaegu kõik menüüs pakutava! Kõiges on süüdi Kristjan, kes kogu menüü meie jaoks nii hästi kõlama pani, et kui me ennem ei suutnud valikuid teha, siis nüüd tundus see juba võimatu.
“Me siis võtame kõike grillilt koos kõigi salatite ja kõigi kastmetega, frititud jänest kõigile ning igaühele eraldi eelroog ja pearoog..hiljem mõnele magusat ka!” Vähe sellest, et Kristjan ei uskunud, et me kõige sellega hakkama saame, ega me isegi päris kindlad polnud, aga kui juba, siis juba. Olgu öeldud, et hakkame me tõepoolest saime ja blogardite nime oleme ausalt välja teeninud.

Sõime frititud (eelnevalt hautatud) jäneseliha punaveinimajoneesiga;

kõike, mis grillilt tuli: forell, tallemaks (absoluutne lemmik) ja kana kintsuliha
ning loomulikult ka kõike, mis grilli kõrvale pakuti: kartuli-peekonisalat, grillitud aedviljad ja aiaroheline.
Kusjuures kogu köögi tegevus toimub külastajate pingsa pilgu all, silma ei saa peal hoida mitte ainult grillköögil vaid isegi sellel, mis sees toimub – saladusi pole.
Ja kui mõnel meeskonnaliikmel peaks vahepeal vaba hetk tekkima, siis see kasutatakse ära näiteks muusika tegemiseks. Neil on seal üks andekas kitarrimängija ja üks uskumatult võimsa häälega tüdruk, kes aeg-ajalt nurgas maha istusid, paar lugu esitasid ja siis taas kundede juurde tõttasid. Uskumatult vinge!
Peale muusikapala juba eelroogade juurde:
Kamba peale sai proovitud forellisalatit, mille mädarõikakastet sööjad korduvalt kiitsid; lihapirukat, mis eelroogadest kõige mehisem amps paistis olevat (meie seltskonna ainukesele meessoo esindajale igati meeltmööda suutäis); kitsejuustusalatit, milles pikantne kitsejuust, hapukad marjad ja röstitud pähklikaste tõeliselt meeltmööda koosluse lõid ning lisaks veel hernesuppi ja pardisalatit, mida ma kahjuks pildile püüda ei jõudnudki. Salati ja supi tarbeks suitsukala suitsutavad nad muide täisti ise, omaenese suitsuahjus, omaenese pisikeste kätega.

Ja lõpuks siis need kõige priskemad soolased road:

suurima üllatuse pakkunud kanarind;  tõeliselt mahlane röstitud maheveisefilee ja to die for punasibula tart. Kui üldiselt lasen ma menüüs kanast lihtsalt silmadega üle ja teen näo “pole näin`d, pole kuuln`d”, siis Janno suutis tõestada, et kanast saab asja küll, ja kuidas veel – sõime ja kiitsime kõik. Punasibula tart on aga täielik taimetoitlaste tripp pilvepiirile, mida suisa peab proovima. Kristjan väitis, et selle piruka nimel oleks ta nõus lihale “aidaa” ütlema, aga leiab kindlasti ka mõistlikuma lahenduse :)
Ja lõpuks suutsime ka suu magusaks teha:

algatuseks ahhetamapanev kreebrülee musta leiva koorikuga, kus siidine kreem ja veidi robustne leib hakkasid uskumatult hästi omavahel nii maitsete kui tekstuuridega mängima, selle järele tuleb õige pea´oma sammud jälle vanalinna seada. Ning muidugi ka karamellikissell, mis oli lihtne ja hea, täpselt nagu üks karamellikissell olema peab. Alati ei pea imevigureid välja mõtlema, vahel ongi lihtsus see, mis võlub.
Ja kogu oma menüü ongi Leib just lihtsatele roogadele üles ehitanud. Ei midagi liiast, ei midagi vajaka jäävat.. ja see toimib. Kõigi roogade kõrvale oskab Kristjan ka imehäid veine soovitada ja nii mõnigi leid menüüs on neil justnimelt mõne veiniga kokkusobivaks “ehitatud” (näiteks pardisalat). Nii nad teineteist täiustavad – toit ja vein, Janno ja Kristjan.
Mina olen üsna pea juba Leivas tagasi ja soovitan enam kui soojalt ka kõigile teile!

* Väga teemaväline jutt, aga minu käest on mitu korda küsitud, et kui kaua üks postitus aega võtab ja täna ma tahan sellele vastata. Võttes arvesse kuuetunnist söömist ja pildistamist (mille peale minult lõpuks üks ettekandja küsis, et kas me oleme mingisuguse fotoklubi liikmed?), fotode sorteerimist, üles laadimis, kirjutamist ennast (te ei kujuta ette kui raske võib olla kõigi nende emotsioonide lühikokkuvõttesse sõnastamine) ja asjaolu, et minu arvuti otsustas just täna oma viimase hingetõmbe võtta ja siis sussid püsti visata (peale kümmet restarti ja külmkapis jahtumist) võttis see mul põhimõtteliselt terve päeva (jumal tänatud, et mul puhkus on)! Täiskohaga töö see blogimine, aga pidama ka enam ei saa :)