Kõrvitsakakukesed

Nii. Suvistest meenutustest tagasi vihmasesse sügisesse. Kui tänane ilm niiväga hull ei olegi :)

Ilus kollane päike sügiseses köögis on loomulikult kõrvits. Sobib peaaegu  iga roa sisse, kasulik veel pealekauba. Ja et päikest ikka talveks ka jaguks, säilitada kõrvitsat kas tervena keldris/aknalaual/muus sobivas kohas, marineerida purki või pista püreena sügavkülma. Olen ma sellest viimasest üldse bloginud? Kui ei, siis ega seal midagi keerulist pole. Viitan hetkel Mari-Liisile, ehk panen ise ka kunagi tegemisõpetuse kirja.
Ja vot sellest püreest saab teha igasuguseid maitsvaid roogi. Kasvõi alljärgnevaid kakukesi, mis mugandatud sellest retseptist. Teeb küpsetise mõnusalt kollaseks (oi, kuidas see mul meeldib) ja laktoosivabaks kah. Kogus 8tk.
  • 225 g nisujahu
  • 2 tl küpsetuspulbrit
  • soola
  • 2 sl suhkrut
  • 1 tl jahvatatud ingveripulbrit
  • 1 tl jahvatatud kaneelipulbrit
  • 50 g võid
  • kuni 1 dl kõrvitsapüreed
  • 1  muna
Alguses segasin kuivained omavahel, seejärel lisasin või ja näppisin segu puruseks. Edasi valasin juurde lahtiklopitud muna ja kolmveerand kõrvitsapüreed. Sõtkusin käte vahel taignaks. Kui segu liialt kuiv on, tuleb kõrvitsapüreed juurde panna, taigen peab olema mõnusalt vormitav ja ei tohi käte külge hakata (sel juhul lisada tsipa jahu).
Rullisin taigna u 2cm pakuseks ja lõikasin piparkoogivormiga kettakesed. Asetasin nad ahjuplaadile ja küpsetasin 225*C juures umbes kümmekond minutit, kuniks nad kenasti kerkinud ning kuldpruunid olid. Serveerisin soojalt ja moosiga :)
Kusjuures, ilustikerkivate kakukeste (peavad keskelt lahku kerkima, nagu pildil) üks saladus on see, et tuleb lõigata teravaservalise vormiga, mis taignast läbi lõikaks, mitte seda ei mulju. Siis kerkivad kakukesed kenasti, serv ei takista.