Krõbedad sojanagitsad

Selle mõnusa retseptiga tekkis mul kohe paar mõtisklust, mille otsustasin kirja panna. Lihtsalt niisama.

Esiteks võite pildil märgata imeilusat uut väikest metallpannikest, mille ostsin kaltsukast ning kavatsen sellega veel nii mõnegi retsepti pildistada. Olete hoiatatud :)

Teiseks pean mainima, et kui ma muidu väga ei fänna ega osta eriti eksootilisi toiduaineid, siis jõuluks kingiks saadud tempura jahu (äitäh, õde!) on ennast igasti õigustanud. Esiteks see juba lõhnab väga mõnusalt. Seda saab üliedukalt kasutada muna asemel, kui soovid mõnda toitu paneerida (näiteks neid samu sojaviile siin retseptis). Lihtsalt võtad paar supilusikatäit tempura jahu, segad sortsukese külma veega ja kasutad nagu lahtiklopitud mune. Mul saigi see pakike nüüd otsa ja kindlasti kavatsen juurde soetada.

Kolmandaks. Mina ei ole üks neist inimestest, kes sõna “soja” kuuldes karjudes teise tuppa jooksevad. Nimelt mulle soja väga meeldib ja ma kasutan seda päris tihti. Mind rahustab teadmine, et Euroopa Liidus on keelatud müüa GMO soja, kui tootel pole vastavat märget peal. Nii-et kui tootel ei ole selgelt kirjutatud, et see on GMO, siis ei tohi seda siin riigis müüa. Ja mina olen siiamaani oma 6 vegan aasta jooksul näinud ainult ühte GMO sojatoodet Eestis müügil – see oli Maximas müüdav odav sojaõli ning seal oli ka kenasti märge peal. Huvitav fakt on ka see, et enamus GMO soja kasvatatakse hoopis loomasöödaks.

Lisaks on Aasias soja tarbitud üle paari tuhande aasta. Ei saa öelda, et näiteks jaapanlasi väga vähe oleks või nad puruhaiged oleks. Aga see on tõesti ainult minu arvamus ja saan täiesti aru, kui soja meeltmööda pole ning tegelikult saab ju ka taimetoitlane väga edukalt ilma sojata elada – appi tulevad meie omad kodumaised kaunviljalised nagu herned ja oad ning unustuse hõlma vajunud läätsed, mida eestlased juba enne kartuli tulekut tarbisid ja mis kartuli tulekuga ununesid. Ei tea, kas keegi kasvatab tänapäeval Eestis ise läätsi? Oleks täitsa huvitav teada.

Neljandaks. Mina ei ole ka selline taimetoitlane, kellel oleks probleeme tarbida tooteid, mis meenutavad liha. Tean, et nii mõnigi on ja saan sellest täielikult aru. Mina aga ei ole. Ja söön täiesti süüvabalt liha meenutavaid tooteid, mille saamiseks pole kelleltki elu võetud. Vot. Nüüd sai nii mõnigi asi hingelt ära öeldud :)

Kuulen juba karjeid, et läheme ükskord selle retsepti juurde, kaua sa jaurad oma igavatest seisukohtadest! Ja ongi käes, lubage tutvustada  – pealt krõbedaid ja seest mahlased taevalikud sojanagitsad, mille juurde sobib oivaliselt krõbe ahjukartul ja grillkaste.

• pakk kuivatatud sojakotlette
• Felixi suitsust BBQ ehk grillkastet (uus toode, sama hea kui Santa Maria oma, aga poole odavam)
• riivsaia (võid kasutada ka näiteks riivleiba või teha ise (täistera) riivsai
• tempura jahu

Soovitan retseptiteo võtta ette eelmisel õhtul. Kõigepealt keeda sojakotletid soolaga maitsestatud vees pehmeks. Ole ettevaatlik, nende keetmisel kipub vesi parajalt vahutama ja on oht üle keeda. Mina reguleerisin vahepeal kuumust ja hoidisin silma peal. Seejärel kurna kotletid ja loputa külma veega läbi. Siis pigista igast kotletist liigne vesi välja. Pane kotletid kaussi, vala peale paras ports grillkastet ja sega hoolikalt segamini. Pane peale kaas või toidukile ning jäta ööks külmkappi.

Järgmisel päeval vala ühte kaussi paras ports riivsaia ja teises sega 3-4 supilusikatäit tempura jahu natukese külma veega, nii-et tekib vedelam mass. Siis võta üle öö marineerunud grillkotlet, kasta see kõigepealt tempura segusse ja seejärel tupsuta seda riivsaia sees. Prae pannil kuumas õlis kõigepealt ühelt poolt krõbedaks, seejärel keera külg, pane pannile kaas peale ja prae veel umbes minut. Serveeri kohe.

Mina serveerisin neid nagitsaid koos selle sama grillkastmega ning kõrvale tegin ahjukartuleid: pesin koorega kartulid traatnuustikuga puhtaks, lõikasin ratasteks, asetasin ahjuvormi ja segasin oliiviõli, soola ja pipraga läbi. Küpsetasin, kuni krõbedad. Ahjust välja võttes raputasin veel peale natuke paprikapulbrit ja chipotle tšillipulbrit (äärmiselt mõnus suitsune tšillipulber, Santa Maria oma). Head isu! :)