Moosist ja munadest
Mis sa arvad, kas võileivagrillis saab muna praadida? Selline Jaan Tatika vaimus intrigeeriv probleem hakkas mu pead vaevama ja enam lahti ei ole lasknud.
Muidu on elu nii magus praegu, et läilaks hakkab minema.
Ma räägin muidugi moosi keetmisest. Ehkki kui pohla- ja õunamoos välja arvata, olen nüüd vist selleks aastaks enam-vähem valmis kah. Hedonistlik luksus kühveldada metsamarju iga pudru- ja jogurtiportsjoni peale hakkab tunduma kuidagi endastmõistetavana.
Inimesed on mõnikord küsinud, et mida ma nende moosidega teen. No ma ei tea, mis küsimus see on, moos käib pudru, kreeka jogurti, keefiri ja kamapallide, pannkookide, röstsaia peale.
Ja ega siis moos ei pea ju ometi olema kaks tundi keedetud või tingimata nii magus, et hambad hakkavad valutama. Aprikoosimoos sai sel aastal lisandiks lavendli, täiesti uus leiutis oli vaarika-pirnimoos konjakiga. Jessas, misasja ma patran, ega see siin mingi toidublogi ei ole. Ehkki, tuleb tunnistada, et olen tasapisi jälle süüa tegema hakanud ja juuretisetainaga mässamine on umbes sama sorti meditatiivne käeline tegevus nagu savi voolimine.
Metsi mööda konnates on igasugus mõtteid olnud aega mõlgutada küll. Aga nad ei taha endiselt üldse sõnadeks saada. Teisi blogisidki ikka servapidi loen ja kaasa rääkimiseni lihtsalt ei jõua, kuigi kaasa rääkida ju võiks nii mõnelgi teemal. Normaalsetest ja mittenormaalsetest inimestest, suhtlemispohmellist, kookkulepete üle kinnitamisest või keskeakriisist näiteks. Ei saa, ei saa need mõtted sõnadeks.
Normaalsed inimesed on muidugi üks jube nähtus. Normaalne tähendab siinkohal neurotüüpilist isikut, kes laiendab omaenese kogemust tervele inimkonnale, pakub keerulistele ning mitmetahulistele probleemidele (ükskõik kas ühiskonda või ökosüsteeme puudutavatele) lihtsaid lahendusi, omab üksnes must-valget maailmapilti ja kannab seda kõike ette peamiselt sisutute klišeede vormis.
Klišeedest rääkides – kas ma olen juba kunagi arveid õiendanud selle jampsiga, mida tihtipeale mõtlemata korrutada armastatakse, et keegi ei saa sind armastada, kui sa ise ennast ei armasta. See on kõige napakam toksiline iba, mida pseudovaimsuse tööstus toodab ja toidab.
Jah, neil on õigus selles osas, et inimesel võiks olla terviklik minapilt, piiride kehtestamise oskus ja julgus, adekvaatne enesehinnang, oskus ennast väärtustada ja oma traumadega tegelema ning oma augud ära lappima peaks ka üldiselt igaüks ise, sest mitte keegi teine ei jaksa lõputult valada katkisesse anumasse, kust kõik kohe välja voolab. Aga väita, et kuni see kõik tehtud pole (ja kes meist oleks nii kaugele jõudnud, et ühegagi nimetatuist iialgi mingeid kõhklusi poleks), ei saa keegi inimest armastada, on, noh, see, mida ma just ütlesin – toksiline iba.
Enda armastamine on protsess, mitte miski, millel on kindel lõpp-punkt – piisav enda armastamise määr. Ja ennast armastama õpitaksegi teiste kaudu.
Mõtlesin rõõmust. Sellest et mitte-kurb-olemine ei ole ju üldse halb seisund, on rahulik ja stabiilne. Aga rõõmu tundmine on midagi muud.
Mulle tundub, et see rõõm on üks salakaval tüüp. On ütlematagi selge, et ta tahab regulaarselt lõkkesse tuld juurde saada, aga lisaks kipub ta tavaliselt ka esimesena jalga laskma, kui olukord kuidagi pingeliseks läheb. Samas on see päris kindlasti seoses ka inimese kaasa sündinud meelelaadi ja närvisüsteemi tüübiga. Aga teiselt poolt on rõõm loomu poolest vist pigem sotsiaalne. Vist.
Ma usun, et väikeste rõõmude märkamise oskus on väga oluline. Ilma selleta ei jätku ka ühestki suurest rõõmust kuigi kauaks, aga teistpidi tahan ma mõista olukorda, kuidas on võimalik olukord, kus väikeseid rõõme libiseb päevast läbi kümneid, aga tunne on pigem niisugune, et rõõmu on vähevõitu.
Kas su elus on piisavalt rõõmu? Kuidas sa seda juurde tekitad?
Siis mõtlesin sellest, kuidas inimesed enda jaoks asju ratsionaliseerivad. Me kõik teeme seda, loomulikult.
Aga lugesin mingist vanast ajakirjast persoonilugu tuntud loomaarstist, kes “hoolib loomaõigustest, sööb hanemaksapasteeti, aga sundtoitmist õigeks ei pea; kannab naaritsakasukat, aga karusloomafarme heaks ei kiida”. Ee… mida need sõnad või veendumused siinkohal tähendavad, kui inimene oma käitumisega justnimelt kiidab heaks selle, mida ta ise taunivat väidab, eriti arvestades, et tegemist on luksuskauba, mitte millegi kuidagimoodigi eluks hädavajalikuga. (Mitte et ma arvaks, et argumentidega stiilis ‘inimene on alati liha söönud’ annaks üldse õigustada suurtööstuslikku loomapidamist, ma arvan, et peale isikliku mugavuse ei ole ühtki õigustust, miks peaks jõukas lääne linnainimene sööma sellises koguses liha, nagu ta praegu sööb, lihtsalt hanemaksapasteeti ja karusloomafarme on sellega veelgi raskem õigustada. Ja ei, ma ei ole vegan, ehkki liha söön küll üsna harva, lihtsalt piimatooted on need, millest loobumisega läheks raskeks. Alles hiljuti komistasin fb-s postitusele, mis ilmsesti mõjub osale inimestest isuäratavalt. Mulle mõjub see okseleajavalt ja siis võiks ju tegelikult vaadata asjale ka niipidi, et kui naturalistlik vaade lihasöömisele iiveldama ajab, siis pole tarvis süüa ka kenasti alusele pakendatud anonüümset lihatükki, millel puudub igasugune sarnasus elusolendiga.)
Ühesõnaga, tagasi teemasse, mingil määral me teeme seda muidugi kõik, ratsionaliseerime midagi, otsime kinnitust omaenda narratiivile või mida tahes, aga mõnikord jääb eriti silma, kuidas mõnel inimesel nii lihtne on ennast uskuma jääda. Aga jällegi, tõenäoliselt enamikul meist milleski on, lihtsalt teemad on erinevad.
Keele muutumisest mõtlesin servapidi. Muutub muidugi, see on ühtlasi ka elava ja elujõulise keele tundemärk, nii et iga muutuse peale leili minna pole tõesti tarvis, Teisalt, kui ma loen väljendeid ‘salatit krõbistama’, ‘juuretist lõhustama’ või ‘peenekoeline tort’, siis ma ei taju seda loomuliku keelemuutusena, vaid sõnade vales tähenduses kasutamisena, mis on peamiselt tingitud vähesest lugemusest.
Ja siis mõtlesin ma veel kaastundeväsimusest. Demiseksuaalsusest. Tasakaalu hoidmisest. Metsast ja inimestest. Arenemisest ja paigal seismisest. Ühesõnaga ka igasugustest muudest asjadest peale nende, millest ma siin praegu niisama mulli ajasin.
PS.Muna praadida, muide, saab võileivagrillis küll. Tulemuseks on kena neljakandiline praemuna, murdejoon keskel. Kas ma oleks mina, kui ma poleks järele proovinud?
