Õunaroosipirukas
Üks uitmõte, mis leidis mind ühes õhtuhämarikus: kus on kõik õnnelikud inimesed? Ma ei näe neid enda ümber. See oli omajagu ootamatu tõdemus.
Ma näen depressioonis inimesi.
Ületöötanud ja läbi põlenud inimesi.
Inimesi, kes sellest aru saamata ise pingutavad, veri ninast väljas, et oma elu veel keerulisemaks teha, kuid iga leebelt looritatud katse suunata neid probleemi asemel lahendust nägema ning kangekaelse järjekindlusega leivast redeli ehitamist lõpetama, põhjustab muidugi pahameelt.
Inimesi, kes tirivad tublilt ka kolme jaoks liiga rasket koormat ning sealjuures materdavad end lollideks, suutmatuteks ja head mitte väärivateks.
Inimesi, kes püüavad kõigest jõust keskenduda heale, aga siiski teeb nende töö neid üdini õnnetuks.
Inimesi, kes on mõranenud igatsusest hea sõna, märkamise, tunnustamise järele. Igatsusest selle järele, et keegi neid päriselt kuulaks ja mõistaks.
Inimesi, kes lahendavad probleeme alkoholiga.
Ma ei analüüsi. Kas need inimesed on õnnetud endast täiesti sõltumatutel asjaoludel või iseenda süül, kaevavad oma negatiivsete mõtetega ise endale auke või ei tee üldse midagi, keskenduvad pidevalt ainult puudu olevale või ehteestlaslikult igaks juhuks ei lubagi endal midagi õnnetunde-laadset tunda, et mitte ära sõnuda, seavad tingimusi või ei sea, kas pidurdajaks on hirm või mugavus – see polegi oluline. Nad on õnnetud, rohkem või vähem katki.
Aga õnnelikud inimesed, kus nemad on?
Ja kui õnnelik on eestlase jaoks veidi üle paisutatud väljend, siis ütleme lihtsalt ehk rahulikud, tasakaalus ja elust rõõmu tundvad inimesed. Nende kokku arvamiseks jääb mul ühe käe sõrmedest üle.
Kuskil tundub olevat midagi väheke viltu läinud. Aga kus? Ja millal?
Kuidas teiega on – kas teie ümber on õnnelikud inimesed?
Teine uitmõte – jäin aru pidama, miks ühe suhtlemisviisi – kirjaliku – ignoreerimine on täiesti aktsepteeritav, teise – telefonikõnede – üldiselt mitte.
E-kirjadele vastamata jätmine on tavaline ja isegi endastmõistetav, telefonikõnele mitte vastamine ja hiljem mitte tagasi helistamine nõuab miskipärast põhjendamist.
Introverdina eelistan ma ise muidugi kirjalikku suhtlust, esiteks väljendan ma ennast kirjalikult kaks korda paremini ja teiseks annab see mulle võimaluse järele mõelda ja vastata sobival hetkel, telefonikõnedes aga on teatud pealetükkivust. Et te helistate ja sunnite mind suhtlema nüüd ja otsekohe, kui ma võib-olla ei taha sel hetkel suhelda või just neil teemadel rääkida. Aga sellest probleemist ilmselt saavadki aru ainult introverdid.
Omakorda viis see mind väheke kättemaksuhimulisele telefonikõnede mõningase ignoreerimise mõttele. Mõistetavaid erandeid, kiireloomulisi küsimusi ja tööasju välja jättes ei märka ma mingit vahet – kui teie ei vasta mu kirjadele, siis ei vasta mina teie telefonikõnedele. Või siis vastan, aga ei ütle ühtegi sõna, vaid lasen teil monoloogi pidada. Või püüaks ikka kompromissi leida?
(Ärge nüüd muidugi seda juttu liiga tõsiselt ka võtke, aga saate ju põhimõttest aru?)
Muusika: Kayhan Kalhor & Brooklyn Rider “Beloved, Do Not Let Me Be Dicouraged”
Õunaroosidega pirukas
300 g pärmi-lehttainast
4 õuna
5 dl vett
1 sidrun
1 munakollane
150 g suhkruga kondenspiima
Poolita õunad, puhasta südamikest ja lõika terava noaga paberõhukesteks viiludeks. Kuumuta kastrulis vesi ja poole sidruni mahl keemiseni, tõsta õunaviilud vette ning kuumuta veidi, kuni viilud on pehmed ja vormitavad. Tõsta sõelale nõrguma.
Rulli tainas õhemaks, lõika sobiva suurusega kettaks ning kata sellega 22-24 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja servad.
Võta üks õunaviil, keera sõrmede vahel rulli ning keera selle ümber järgmised viilud, nii et saad roosi. Tõsta õunaroosid üksteise kõrvale tainapõhjale.
Sega kondenspiim, munakollane ja poole sidruni mahl, vala täidis ettevaatlikult õunarooside vahele ja küpseta pirukat 200-kraadises ahjus 30-35 minutit.
Lihtsama variandi puhul vala täidis pirukapõhjale ja lao õunaviilud peale.
Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed septembrinumbris.
