Pashatort

Loomulikult ma peaksin praegu midagi muud tegema. Nimekiri läheb kogu aeg pikemaks. Seda, mis tegemata jääb, on aina rohkem. Aga võib-olla polegi seal mingit vahet.
Ei jaksa kõike tõsiselt võtta, ei jaksa kõike naljaks pöörata. Kogu aeg mõistlik olla ei taha, aga mõistlik mitteolemist pole ma päriselt kunagi ära õppinud.
Mõtteid on palju, aga nad jäävad sõnadeks vormimata.

On siiski olnud hetki, kus sisimas hakkab ootamatult soe ja võimatuste võimalikkus ilmutab end nii reaalsena, et olen kartlikku kätt sirutamas. Veel mitte. Võib-olla kunagi mitte. Aga sellest võimalusestki hakkab hetkeks hea ja õrn ning mõtted ja silmad ja suudlust mäletav suunurk naeratavad.

On olnud ka hetki, kus olen end kaotanud. Tundnud, et ma kukun. Ja kukun. Ja kukun. Ja pole mitte midagi, millest kinni haarata. Turv ja tugi kaob. Pole pidet. Ühtki sirutatud kätt. Pole lootust ega lohutust. Ühtki palvet, mida päriselt teaksin. Kõik mureneb koost.

Ja on üks igatsus, mis püsib suure osa ajast vaguralt vaiki, aga siis mõnel uneta ööl äkki ärkab ja lööb hambad sisse. See tükike minust, mida ma kunagi tagasi ei saa. Võib-olla on see hingekild alles, seisab salaja kalliks peetult, kuigi laekasse lukustatult, et selle teravad servad haiget tegema ei ulatuks. Aga võib-olla on ammu kasutu prügina minema visatud.

On olnud neidki öid, kus ärgata mõne heitliku unetunni möödudes ja tunda, kuis miski mu sisemust rebestab. Mis? Ja miks? Kas kahetsen midagi? Ei. Aga midagi tahab see ulg mulle öelda.

Esimesed seemned on mullas, aga veel ei tunne ma sellest tavapärast rõõmu. Sest mul ei ole aega. Kõike on lihtsalt liiga palju ja mul on raske rahuneda. Ei-ei, kõik on muidu hästi ikka, aga see nõuab tohutult palju spetsiaalset jõupingutust, sest muidu on üks igav liiv ja tühi väli ja frustratsioon. Miks ei võiks vahepeal vaeva nägemata olla udusulg ja kõndida kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemal ja kõik niisamagi sileneda lihtsalt elusaks ja kergeks ja rõõmsaks?

Lumi ei lahku, mis muidugi märtsis ebatavaline pole, aga aastatagust aega arvestades tundub mulle ebaõigluse tipuna, et suusad saavad ikka veel kuidagiviisi aktuaalsed olla ja jalgratas ripub endiselt konksude otsas.

Tuul juustes ja mantlihõlmades ja puulatvades. Aprillikuu aimdust on ses taeva sinises toonis.

Algava kevade puhul: Riho Sibul “Talitee”

Pashatort

Põhi:
100 g sarapuupähkleid
75 g india pähkleid
70 g pehmeid datleid

Täidis:
100 g võid
200 g valget šokolaadi
400 g kohupiima
2 dl vahukoort
50 g sarapuupähkleid
50 g kuivatatud jõhvikaid
50 g marmelaadi

Kaunistamiseks:
100 g kuivatatud aprikoose

Purusta põhja ained köögikombainis peeneks puruks (kui datlid on kõvad, võiks neid enne veidi leotada) ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Sulata või, lisa valge šokolaad ja kuumuta hästi tasasel tulel, kuni šokolaad sulab.
Sega ühtlaseks ja lisa kohupiim. Vahusta koor ning sega kohupiimaseguga. Lisa tükeldatud pähklid, jõhvikad ja marmelaad, sega ning vala täidis vormi.
Hoia üleöö külmkapis ning kaunista aprikoosiroosidega.

Aprikoosiroosid
Kasuta pehmeid kuivatatud aprikoose,  lõika need lapiti pooleks ja rulli toidukile vahel tainarulliga lapikuks. Seejärel keera üks aprikoosiketas rulli ning hakka roosi moodustamiseks selle ümber sättima järgmisi, nii et kettad veidi üksteist katavad. Vajadusel kinnita kokteilitikuga.

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed märtsinumbris.