Pehme mandlitäidisega pirnipirukas

Elasin u 7 esimest aastat Tallinnas nii, et kodus polnud telekat, arvutit ega internetti (tol ajal polnud veel ka nutitelefone) ning ei tundnud neist asjadest kordagi puudust, kuigi pidin pidevalt inimestele seletama, et kuidas ma küll ilma nende “eluks vajalike” asjadeta hakkama saan :D Aga tõesti, seni, kuni maailmas on olemas päris inimesed, raamatud, muusika, teater ja kino, rääkimata sportimis- jm võimalustest, ei näe ma küll põhjust, miks neist asjadest loobuda ei saaks :):):)

Kirjutasin eelmises postituses lugemisest ja sellest, kuidas ise üritan ennast pidevalt harida, positiivseid emotsioone saada, lähedaste, sõprade ja muidu toredate inimestega koos olla jne, mistõttu ma loen internetis leiduvast väga vähe asju, veedan FB-s nii minimaalselt aega, kui vähegi võimalik, ja ei vaata (v.a jalgpall) peaaegu üldse telekat. Seetõttu valin ka hoolikalt filme, mida vaatan – õudukad, vägivalda täis teosed jms, ükskõik kui head need poleks ja kui palju kriitikutelt kiita ei saaks, ma jätan suurima heameelega neile, kes neid naudivad. Mul on lihtsalt nii toimides elu ilusam! Ja olen endaga rohkem rahul, kui tunnen, et olen saanud targemaks ja paremaks, ega kogunud endasse negatiivset, tundnud end halvasti vms … :)

Eestis on muuseas sadu toidublogisid ja kindlasti veelgi rohkem muid (mood, elustiil, reisimine jne jne). Mina olen avastanud sellise toreda lehe nagu 100 toidublogi, kus ma peaaegu iga päev korra käin ja pilgu peale viskan, mis toimub (what’s cooking :) ). Tänu sellele olen sattunud igasugustesse rohkem ja vähem huvitavatesse kohtadese lisaks oma tavapärastele lemmikutele, mida saab ühekäe sõrmedel üles lugeda. Ma isiklikult küll ei näe probleemi selles, et inimesed blogivad, isegi kui neil on õigekirjaga probleeme, nad ei oska nii hästi süüa teha nagu mõne arvates peaks või mis iganes? Miks mitte?!? Meil on normaalne turumajandus ja sõbavabadus! See, et ma ise külastan nädalas u viite toidublogi (ja just neid, mis mu lemmikud on), ei tähenda, et ma kedagi maha teeks. Ei ole lihtsalt minu maitse ja that’s it! Eks lugejad suudavad ise terad sõkaldest eraldada ning need, mis on ühe jaoks sõklad, on teise jaoks terad ja vastupidi. Kes ütleb, mis on hea ja halb, kes justkui võiks blogida ja kes “solgib turgu”? Toiduretseptide jagamine ei ole kindlasti toidublogijate privileeg, nagu mõni inimene arvab! Ei pea ju lugema neid, kui ei meeldi:) Igasugune lugemine ei ole silmaringi avardamine – kaugel sellest! Kui muidugi ei oska midagi tarka oma ajaga peale hakata ja/või on masohhistlikud kalduvused, siis on see arusaadav, et ei meeldi, aga ikka käid lugemas, aga muul juhul? Ma ei saa kunagi aru ka konkurentsiteemast blogide puhul (seda kusjuures hästi tihti küsitakse ka minult, et kuidas sellega on) – kõik on ju erinevad, oma nägu, stiil, jutud, retseptid, maitse ja fotod. Ühele meeldib üks, teisele teine – internet on lai ja piiramatu ja õnneks siin (peale isahakanud kriitikutest “korravalvurite”) politseid pole:D Nagu restoranides inimesed nö hääletavad jalgadega, minnes sinna, kus on parem toit, meeldivam teenindus või ilusam interjöör, nii virtuaalmaailmas hääletatakse näppudega – kui inimesel on mõni retsept ebaõnnestunud, teda häirib fotode kvaliteet või ei meeldi blogija isik või tema mõtted või mis iganes, siis ta ei lähe sinna ilmselt tagasi. Kui on nõudlust, on ka pakkumine, ja vastupidi! Tore, kui inimesed on leidnud endale väljundi! Niiet kui keegi kahtleb, kas hakata blogima või mitte, siis igal juhul omast kogemusest soovitan soojalt! Blogist sai minu jaoks kõik alguse, seda ma armastan ja väärtustan, siin on “oma tuba ja oma luba” :) Kusjuures, eile just kuulsin, et Eestis pidavat olema elaniku kohta ilmselt kõige rohkem blogijaid maailmas, niiet veel üks rekord meie käes ;-)

Määri pirukas pealt moosiga ja küpseta veel 5-10 minutit kuni see on kuldne. Lase koogil vormis u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Serveeri soojalt või külmalt, soovi korral paku juurde vanillijäätist või -kastet.