Piparkoogi-napooleonikook
Aasta lõpp on ligi ja kisub kokkuvõtteid tegema. See tegevus jääb siiski edaspidiseks, ent detsember tuli kummaliselt teisiti ja elu üle imestamata jätta ei saanud kuidagi. Järjekordselt pidin tõdema, et kujutlusvõime on reaalsuse kõrval täiesti hale amatöör.
Ilmselgelt võidakse sulle anda küll, mida sa oled palunud, aga mitte hõbekandikul ja mitte sugugi sinu tingimustel ei serveerita seda ning lõpuks sa ei tea enam üldse, kas nutta või naerda või teha mõlemat. Selle võid ise juurde kujutleda, kuidas keegi kuskil peab peenikest naeru ja jälgib sinu rähklemist. Oled õnnelik ja oled nukker ja inimeste rollid su elus on täiesti pea peale pööratud.
Ent siiski – üle mitme aasta tundsin taas läbi müüri minemise tunnet, kohati vaid ja kunagisest nõrgemana, aga ometi vaieldamatult olemas olevana.
Nüüd on jõulud lähenemas ning kogu see trall läheb iga aastaga järjest tüütumaks. Järjest raskem on uskuda, et keegi sellest ka tõelist rõõmu tunneb, mitte ei lähe lihtsalt vooluga kaasa, ostes, tarbides, hulludes, täites kohustuseks muutunud kombeid, kaotades aru ja püüdes saavutada mingit müstilist harmoonilist täiuslikkust – sest on ju jõulud ja siis peab seda ja teist ja mida kõike veel ning kogu jõuluaeg peab olema üks lõputu “Love Actually”. Niiviisi hangitakse endale tohutu stress ja aetakse stressi ka kõik ümberringi, nii et sellest ülihelgest piparkoogilõhnalisest täiusetaotlusest saab hoopis konfliktide allikas, milles tüli tekib nii tühjast, et see argipäeval sootuks märkamata jääks.
Ja kingitused on veel omaette teema. Ma ei saa enam ammu aru, miks on täiskasvanud inimestel tarvis üksteisele mõttetut pudi-padi kinkida, sealjuures mitte sisemisest soovist ajendatuna, vaid sellepärast et peab ju. Midagi ei pea. Kingitusel on ainult siis mõte sees, kui see on südamest tehtud, just see asi, just sellele inimesele.
Minule meeldib kõige rohkem, kui kingitakse oma aega. Kvaliteetset aega. Jagamatut tähelepanu. Ühiseid elamusi ja emotsioone, millest saavad ühised mälestused.
Aga et mul siiski on just nüüd tahtmine blogi lugejatele tänutäheks siit läbi astumise eest kinkida ka midagi muud peale oma aja, läheb siinkohal loosi üks Toidutegu 2016. aasta kalender. See on mu enese kujundatud ning sisaldab peale retseptide ja fotode ka väikesi tarkuseteri, kuidas elu helgemaks muuta.
Kalendri võitmiseks palun jäta endast märk maha selle postituse kommentaaridesse. Ma ei anna ette mingit küsimust või teemat, kirjuta lihtsalt sellest, mis parajasti mõtteis esikohal on ja väljendamist vajab. Aega selleks on 15. detsembrini, võitja selgub 16.12.
Muusika: Tord Gustavsen Trio “The Ground”
Piparkoogi-napooleonikook* pohlamoosiga
Tainas (Nami-nami piparkoogitainas):
125 g suhkrusiirupit
85 g suhkrut
pool pakki piparkoogimaitseainet
125 g võid
1 muna
300 g täisteranisujahu
1 tl söögisoodat
Kreem (sellest Napoleoni koogist):
0,5 l piima
150 g suhkrut
2 sl jahu
2 muna
100 g võid
1 tl vanillisuhkrut
1 sl konjakit
300 g pohlamoosi
Tainas tee valmis eelmisel päeval. Selleks kuumuta potis siirup koos suhkru ja piparkoogimaitseainega keemiseni. Tõsta pott tulelt ning sega juurde tükeldatud või. Sega, kuni või on sulanud, siis lase veidi jahtuda. Lisa ükshaaval munad. Sega sooda jahuga ja lisa vähehaaval siirupi-või-munasegule. Sõtku tainas hoolega läbi, paki toidukilesse ja hoia külmas.
Jaota tainas 5 võrdseks osaks. Rulli iga osa õhukeseks kettaks ning küpseta neid 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase jahtuda ning lõika taldriku abil ühesuuruseks. Lõigatud servad hoia alles.
Kreemi jaoks vala kastrulisse 400 ml piima, lisa suhkur ja tükeldatud või ning kuumuta segu keemiseni, aeg-ajalt segades. Sega omavahel vispliga 100 ml piima, munad, jahu ja vanillisuhkur. Vala segu keeva piima sisse. Kuumuta madalal tulel samaaegselt vispliga edasi segades, kuni kreem pakseneb. Lõpuks lisa hulka konjak. Lase kreemil jahtuda.
Pane iga tainaketta peale kiht kreemi ning kahel kettal kreemikihi peale ka moosikiht. Ära lõigatud servad tükelda sõrmede vahel ja puista kõige pealmise kreemikihi peale kaunistuseks. Lase koogil üle öö jahedas seista.
*Kui kedagi see kirjakuju imestama paneb, siis nii on täiesti korrektne – õige on kirjutada kas ‘Napoleoni kook’ või ‘napooleonikook’.
