Pohla-õunamoos

Kui ma väike olin ja riiulid maavanaema suures sahvris ning meie kodumaja ja linnavanaema keldrites olid erinevate hoidiste all lookas, oli mul mooside seas kaks suurt lemmikut – maasika toormoos ja pohla-õunamoos. Maasika toormoosi (kuigi ilma ohtra suhkruta nagu seda vanal ajal tehti) on mul hetkel enda teine ehk keldris asuv sügavkülmik ääreni täis, mõnusa paksu pohla-õunamoosi aga keetsin just hiljuti suure portsu.
Kuigi pohlamoos on mu suur lemmik lapsepõlvest saadik, siis praegune ei ole küll tolleaegne retsept, sest nüüd on meie kõigi suureks rõõmuks olemas moosisuhkur, mida mina enamasti kasutan. Tegin moosi lihtsalt oma parimal äranägemisel ja helistanud isegi emale ega tädile, et küsida, kuidas nemad pohla-õunamoosi aastakümneid on valmistanud :)
Kasutasin seekord magusaid valgeid klaare, aga hapukate Antonovkatega on see moos veelgi parem – vähem magus ja sobib nautimiseks nt jõulude ajal koos verivorstiga. Aga saamaks nii magusate kui ka soolaste toitudega sobivat ehk nö universaalset pohlakeedist, võib kasutada seda marmelaadi retsepti. Kusjuures see väikese amarettoga pohlamarmelaad on üks mu kõige suurem lemmik keediste seas üleüldse!
Kuigi ma ei saa aru, miks praegusel ajal, kui olemas on nii moosi- kui ka marmelaadisuhkur, peaks keegi kasutama moosi keetmisel veel tavalist suhkrut :), aga kui seda siiski teha soovid, siis suurenda suhkru kogus vähemalt 700 grammini, et moos liiga vedel ei jääks, samuti võib siis keemisaeg pisut pikeneda. Kuna moosisuhkrus on looduslik tardaine pektiin, mis vajab lahustumiseks ja mõjuma hakkamiseks vaid 10 minutit, siis moosisuhkrut kasutades ära kindlasti kauem keeda, kui retseptis kirjas, sest liiga pikk keetmine võib pektiini tarrendavat toimet hoopis vähendada ja moos ei jää siis piisavalt paks. Just sellepärast ma armastangi moosi- ja marmelaadisuhkrut hoidiste valmistamisel kasutada, et võrreldes tavalise suhkruga kulub seda oluliselt vähem, moos ei tule nii lääge ja vilju ei pea liiga kaua keetma! Kuna marju tuleb vähem keeta, siis on moos ka oluliselt ilusama ja erksama värviga – nõukaaegne pohla-õunamoos oli tavaliselt tükk maad tumedam. Kui kedagi aga suhkrute erinevus rohkem huvitab, siis kirjutasin aasta tagasi sellest põhjalikumalt, samuti panin kirja nipid hoidistamiseks.
Moos ise on aga lihtsmast lihtsam :)
500 g pohli
500 g õunu (puhastatud kaal)
500 g moosisuhkrut
Aseta pohlad koos 2 dl veega potti ja kuumuta segades u 5 minutit kuni marjad hakkavad pehmenema ja katki minema ning moos on keema tõusnud. Lõika õunad õhukesteks viiludeks või väikesteks tükkideks, lisa koos suhkruga pohladele  ja kuumuta  aeg-ajalt segades keskmisel kuumusel ehk lastes moosil õrnalt podiseda 15-20 minutit kuni ka õunatükid on pehmeks keenud, muutunud läbipaistvaks ja hakanud lagunema. Kui sulle meeldib, et moosile jäävad suured õunatükid sisse, siis piisab ka pisut vähemast keetmisest. Moos niikuinii pakseneb seistes, niiet võid keetmise kohe lõpetada, kui sinu jaoks on paras konsistents enam-vähem saavutatud.

Lase moosil pisut seista, koori vaht ja aseta steriliseeritud purkidesse. Mina steriliseerin purke auruahjus (tagurpidi alumisel siinil 40 minutit), kaani hoian 5 minutit keeva vee sees.

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.