Porgandi-apelsinikeeks

Minu suurepärane Hispaanias elav sõbranna M. käis Eestit väisamas ning ühel päeval minu juures lõunat süües sattusime rääkima, mida ta peaks Eestist kaasa ostma. Toidurindelt siis. Esimene valik tuli lihtsalt: “Paar Kalevi kommikarpi ja leib lendavad ikka kotti, nii traditsiooni pärast. Kommikarbid ei ole küll endale söömiseks, aga hea kuhugi külla kaasa võtta – ikka erilisem kui koha pealt ostetud kingisaajale tuttava brändi trühvlid. Ja leib, noh, saab ka ilma, aga vahelduseks on päris tore.” Kama mu sõbrants ei söö ja kohukesi viib vist oma elukaaslasele paar kolm tükki, aga ka nii moe pärast. Jääb ju veidi nadiks see nimekiri? Ikka tahaks mõelda, et kodumaa köök on asendamatu ja erilisem? Tuleb välja, et Hispaania turg pakub pea kõigele asendust ning värsked puuviljad-juurviljad-mereannid ning kohalik tapas ja chorizo maailm on vähemalt ühe Maarjamaa võsukese silmis meie kördikultuurile silmad ette teinud.

Ilmselt tekib nii mõnelgi välismaal elanud inimesel siinkohal flashback, ja ka enda toidupakkimised tulevad meelde. Üks asi, mis mul ka endal kohe pähe tuli, on sidrunipipar. Kunagi sai ka ise neid Santa Maria siniseid kotikesi kohvrisse pakitud, sest seda ju seal ei ole. Oma köögis ei kasuta ma juba ammu sidrunipipart ning hapuka maitse roogadele saan ikka päris sidrunimahla lisades. M naeris veidi ja ütles, et ka tal on täpselt sama moodi olnud. Eelmisel kevadel käisid tal eesti sõbrad külas ja tulid poetiirult perfektsete avokaadodega tagasi, näod naerul. Suunurgad vajusid aga sööki ette valmstades alla: “Kuidas ma seda ilma sidrunipiprata söön?” Nii et M otsiski maitseaineriiuli taganurgast kunagi kodumaise entusiasmiga kaasa pakitud ja veel avamata sidrunipipra paki välja. Vähemalt tol korral sai päev päästetud.

Eile lendas M tagasi ja üks asi, mis ta kaasa pakkis, oli kott tatrajahu. Jaa! Kiidan igati heaks! Ka minu meelest suurepärane ost, piisavalt eksootiline ja meeletult häid küpsetisi lubav. Ja kui mõelda, kui mitu kilo kohvritesse lubatakse toppida, siis sellest 1 kg jahukotile eraldada ei ole üldse mitte väike ohverdus. ;)

Ta-ta-ra-tataaar! Elaguu!

Tatrateemadel jätkates… Tatrajahuga porgandi-apelsinikook saab mure ja mahlane, keeksilaadse tekstuuriga. Retsepti, millesse tegin väikesed mugandused, sain ajakirja Kodu & Aed 2015. aasta oktoobrinumbrist. Kes soovib, võib peale teha ka toorjuustuglasuuri. Meie nautisime kooki koos jäätisega.

Porgandi-apelsinikook tatrajahuga

24-cm vorm

  • 3 muna
  • 200 g suhkrut
  • 1 apelsin (u 300 g)
  • 200 g porgandit
  • 100 g võid
  • 250 g täistera tatrajahu
  • 1,5 tl küpsetuspulbrit

Pese apelsin (võimalusel kasuta maheapelsini) hoolega puhtaks, poolita ja eemalda seemned, seejärel lõika koos koorega tükkideks ning purusta kõik blenderis või köögikombainis püreeks.

Koori porgandid ja riivi peene riiviga. Sega jahu ja küpsetuspulber. Vahusta toasoe või suhkruga, edasi vahustades lisa ükshaaval munad. Sega juurde jahusegu, seejärel riivitud porgand ja apelsinipüree. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud keeksi- või lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit. Võta kook ahjust ja jahuta restil. Kook on maitsev ja mahlane nii samal kui ka järgmisel päeval.

Kõrvailu. Jake Shimabukuro ukulelel TEDi raames “Bohemian Rhapsody’t” mängimas. Mees, kes on kindel, et “if everyone played an instrument, the world would be a much happier place”.