Safraniriis mandlite ja kuldsete rosinatega

Lähis-Ida köök on minu armastus. Küüslauk, vürtsköömned, kaneel- jah, see on minu teema. Sealkandis söön hummust ja ma ei saa sellest iial isu täis. Täiesti võimalik, et kebabid, shawarma`d (araabia kiirsöök), zaatar`id, baba ganoush`id võivad olla kõikuva kvaliteediga, aga hummus on alati ja igas söögikohas olnud maitseelamus nr 1. Arusaamatu, kuidas nii lihtsa toidu maitsed võivad olla nii nüansirikkad. Et minu õde arvas, et tema on parimat araabia toitu saanud minu köögis, siis olen nõus iidseid saladusi paljastama. Esialgu vaid lühidalt.

Claudia Rodeni safraniriisi retsept pärineb aastast 1968, ma polnud siis sündinudki, aga klassikud juba olid.

Safraniriis mandlite ja kuldsete rosinatega

  • 3 1/2 tassi vett
  • 3 spl kerget taimset õli
  • 1 tl soola  salt
  • 1/2 tl safranit
  • 2 1/2 tassi basmati-riisi
  • 2/3 tassi kuldseid rosinaid
  • 1/2 tassi mandlilaaste, st viilutatud mandleid
Claudia Rodeni sõnul on ideaalseim riis pika-teraline basmati. Imelise lõhna, maitse, kerguse, terade eraldatuse tõttu. Aja suures potis vesi koos soola ja õliga keema. Pese riisi sõelal külma voolava vee all. Hõõru safraniniidid uhmris peenemaks. Lisa keevale veele riis ja safraniniidid, aja keema ja keera siis kuumus maha. Keeda tasasel tulel 20-30 minutit, kuniks kogu vesi on riisi imendunud. Tõsta pott tulelt ja lase veidi seista. Rosinaid hoia mõned minutid kuumas vees, kurna ja lisa riisile. Mandliviilud rösti kuival pannil kuniks need kuldesed ja aromaatsed (mitte kõrbenud). Lisa riisile. Sega, serveeri soojalt.
Algallikas: Claudia Roden, pretty woman, produktiivne retseptikirjutaja.
Näiteks The New Book of Middle Eastern Food

Veel eriti hurmavaid ideid Lähis-Ida toitudeks olen leidnud Greg Maloufi raamatuist, näiteks:
Greg Malouf, Artichoke to Za`atar: Modern Middle Eastern Food
Greg Malouf, Malouf: New Middle Eastern Food jne

Ja siis veel:
Ariana Bundy, My persian family recipes
Sarit Packer/Itamar Srulovich, Food from the Middle East
Anissa Helou, Sweet Middle East

Ja muidugi
Yotam Ottolenghi, Plenty
Yotam Ottolenghi, Jerusalem

Meie Dubaisse saabumine nägi välja nii, et peale riiki sisenemist suunati meie 8-liikmeline pere sujuvalt suuremat sorti takso peale, kes meid 100 kilomeetrise tunnikiirusega mööda 8-rajalist linnateed Jumeirah Beach Residence`i sõna otseses mõttes  lennutas. Mingeid laialt levinud legende,  et keha peab selles palavuses varbaotsteni kaetud olema, naistega ei räägita ja nägudekontroll on ülimalt aeglane, sest tüübid palvetavad kogu aeg, ma riiki sisenemisel ei täheldanud. Kell oli 4 hommikul, ootasime Bahar 1 oma korteriomanikku ja taksojuht ootas koos meiega. Oli aega vaadata inimesi ja kuidas kohalikud omavahel rääkisid püüdlikult inglise keeles, et mitte olla ebaviisakad meie vastu. Oli aega vaadata ringi korterelamu parklas ja kuna me seal peale Ferraride, Mercedeste, Porschede ja Lamborghinide suurt midagi ei märganud, hakkas meile koitma, et vist olemegi jõudnud maapealsesse paradiisi.

Iga järgnev päev meie esmamuljet aina süvendas ja ma ei oska öelda muud, kui kellel on selles riigis, millel on ambitsioon kõiges olla maailma nr 1, igav , saab see olla vaid tema enda süü. Oleme hiljemgi arutanud pereringis, miks meile seal niiväga meeldis. Igaühe kõrghetked on küll sõltuvat isiksustest olnud erinevad, aga me kõik oleme iga kell nõus araabimaale tagasi minema.
Kristini kõrghetk ei olnud minu imestuseks mitte Dubai Mall ega Victoria Secrets, vaid overnight desert safari, see tähendab õhtut ja ööd kõrbes. Imeline õhk, imelised värvid, varjud, päikeseloojang, kaameli ja atv-sõit.  Hummeriga luidete tippudel kihutamine tõmbas adrenaliini kohe alguses taevasse. Ja kogu muu meelelahutus araabiamoodi- külluslik õhtusöök, pistrikuga mees, keerutav mees, maitserikkad shishad.  Ja varahommikul kaamelivillast tekid ja kogu perele kaetud laud kõrbetaeva all.