Seitsmekordne pühadekulitš

http://peenrarott.blogspot.com/2012/04/seitsmekordne-puhadekulits.html

Peipsi vanausuliste jaoks on saabuvad ülestõusmispühad aasta tähtsaimad. Muuhulgas lõpeb suur paast, pühapäeval tähistatakse ülestõusmispüha rikkaliku lauaga, kus traditsiooniliselt peab asetsema ka uhke pühadesai – kulitš. Pasha ei ole sealses traditisoonis nii oluline olnud, seesama sai aga küll.

Peipsi ääres valmistatav kulitš ei sarnane oma kujult karvavõrdki tavalises Vene köögis levinud küpsetisega. Kui viimane tehakse traditsiooniliselt kitsas ja kõrges torukujulised vormis ning kaetakse pealt glasuuriga, siis Peipsi vanausuliste oma koosneb seitsmest kihist, mis ahenevad alt üles ja moodustavad astmelise püramiidi. Tipukiht kaunistatakse tainaribadest vormitud lehvikeste, jäneste, munade, vms-ga, kindlasti paiknevad seal ka tähed XB (Христос Воскрес).

Kulitši puhul on kõige tähtsam lõhn ehk head saialõhna peab tuba täis olema. Seepärast lisati sinna vastavalt võimalustele ohtralt kardemoni, kaneeli, vanilli ja siduni- või apelsinikoort. Õige kulitši valmistamiseks oli vaja suurt ahju, sest tee sa need kihid nii väikesed kui tahad, ikka kerkib ta kõrgusesse ja laiusesse.

Ideaalis valmistati kolm saia – üks võeti kirikusse õnnistamiseks kaasa, teine viidi surnuaiale ja kolmas söödi kodus.

Saia juurde kuulub ikka tass teed, mida Peipsi ääres juuakse alustassilt ja hammustatakse keedetud suhkrut kõrvale. Praeguseks ajaks on juba ka teetassid omaks võetud (eriti külalistele teed pakkudes), kuid osad vanemad inimesed eelistavad endiselt oma madalat alustassi.

Piltidel olev samovar on minu lapsepõlvekodus seisnud alati vanaema kummuti peal. Legendi järgi olevat see kingitud vanaema Roosile ja vanaisa Augustile pulmadeks, kes kinkis, ei tea enam keegi. Valmistatud on ta aga Tuulas nagu üks korralik samovar kunagi, täpsemalt Morozovi vabrikus 20. sajandi alguses. Kere on nikeldatud messingist, käepidemed ja kaunistusnupukesed puidust. Aja jooksul on mõned nupukesed lahti tulnud, kehamile mõned oksüderumislaigud tekkinud, kuid ometi on ta kaunis ja suursugune, kindlasti üks hästi oluline asi minu jaoks.

Seekordse kulitši retsept pärineb minu meelest ühest ilusamast raamatust üleüldse, raamatust “Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda”.

Oma versioonis vähendasin koguseid, kuid ikkagi sain kaks täitsa keskmist saia.

2,5 dl piima
30 g pärmi
1 tl kardemoni
1 tl vanilliekstrakti
0,5 tl soola
0,5 dl suhkrut
75 g pehmet võid
2 muna
2 sl hapukoort
jahu

2 munarebu
100 g rosinaid

Lahusta pärm käesoojas vees, lisa niipalju jahu, et poolvedel tainas saaks. Pane juurde ülejäänud ained ja lisa algul kloppides ning hiljem sõtkudes jahu, et saaks üsna pehme tainas. Kata kauss toidukilega ja tõsta sooja kohta kerkima. Sõtku kerkinud tainas alla ja lase uuesti üles kerkida. Võimaluse korral sõtku kohe mitu korda alla, siis kerkib sai märksa paremini.
Nüüd varu 7 erineva läbimõõduga vormi (mul läksid loosi erinevad kausid ja klaasid) ja lõika 7 ringi. Nagu eelnevalt mainisin, tegin kokku 2 saia, aga see ei ole kohustuslik, kõik sõltub ahju mõõtmetest. Klopi munarebud lahti ja alusta saia kokkupanemist ehk et pintselda iga tainaratas pealt munarebuga ja riputa üle rosinatega. Viimasele kihile ära enam rosinaid peale pane. Soovi korral kaunista sai pealt tainast vormitud kanistustega. Lisa allesjäänud munakollasele tilk vett ja pintselda terve sai munaga. Lase veel pool tundi kerkida ja küpseta 200 kraadi juures umbes 25 minutit.

Häid ülestõusmispühi!

Märkusena, et samovaride kohta leiab väga põhjalikku infot SIIT.

"Tiramisust ja Fata Morganast" viimased retseptid

Sai, sai ja veelkord sai

Kitseke pärlivannis

Peeditort

Kõrvitsasupp läätsedega

Sametised pirnimoosid

Kõrvitsarisoto Heston Blumenthaliliku vimkaga

Ameerika lumi

Vasikavaimustuses ebaküdooniatest