Sparglisalat
http://peenrarott.blogspot.com/2012/05/voitlus-spargli-eest-lohutuseks-siiski.html
Teadagi hakkab inimene lugema instruktsiooni, kui miskit täiega untsu läheb. Kui tavaliselt käib see mingi elektroonilise vidina kohta, siis seekord läheb mul hädasti seda manuaali tarvis aias. Ja-jaa, aias.
Paar aastakest tagasi sparglinoorendikku rajama asudes teadsin väga hästi (st lugesin), et seemnest külvatud taimed oleks ideaalne oma päriskasvukohale ümber istutada 2. aastal, kõlbab ka 3. aasta, kuid 1. aasta võib veel liiga vara olla, taimed on alles nõrgad. Ühesõnaga sel kevadel oleks olnud paras aeg see ümberistutustöö ette võtta. Aga mida sa võtad, kui eelpeenras ei ainsatki asparipojukest, juurerisoomid on imelikul kombel osaliselt poolenisti mulla peale tõusnud ja peenral leiab aset mingi kaos.Kõik on lage!
Kuna püha üritus oli täiega nässus, tuli kätte võta instruktsioon. Võtsin kohe mitu, et selgema pildi saaks. Muide, kõige põhjalikuma agrotehnilise juhendi annab eelmises postituses mainitud 1913.a välja antud „Aiatöö õpperaamat“, on ikka kuldaväärt kirjandus!
Spargel tahab rammusat toitaineterikast maad, kõige õigem on panna paksult head sõnnikut. Teine asi, et spargel tahab mõnevõrra savikat mulda, kuid kui on päris savine raske muld, siis see enam ka ei sobi. Enne kevadist istutamist tuleb sügisel maa hästi läbi kaevata ja tublisti sõnnikut panna (selle puudumisel head kompostmulda). Kevadel tuleb kaevata vähemalt 20 cm sügavused ja taimede juurte laiused kraavid, panna taimed sisse ja ajada kolmandikuvõrra täis (talveks katta okste või puulehtedega). Teisel aastal ajada muld kraavi kõrguseni täis ja kolmandal aastal kuhjata sparglirea kohale väike vall (kokku peaks taimepungad jääma ca 30 cm sügavusele). Kolmandal aastal võib juba esimesi võrseid murda, kui mitte veel suurt saaki koguda. Sellele tasub loota alles neljandal aastal. Ah jaa, sparglimaa peab olema kogu aeg korralikult umbrohust puhas, hästi sõnniku või kompostiga väetatud, esimestel aastatel võib ridade vahele tühjale alale külvata või istutada teisi kultuure, mis sellest tühjast maast ikka raisata:). Muide, sparglivarsi võib lõigata kuni 12.juunini (huvitav, kust selline raudkindel kuupäev on võetud!).
Sparglitel on ka vaenlasi: sparglikärbes, -põrnikas ja –rooste. Kärbsega on nii, et ta muneb oma munad noore sparglivõsu otsa ja noored tõugud uuristavad varred läbi. Võitlemiseks aitab hommikul varte raputamine alla pandud linale või lehtrisse ehk siis lihtsalt kärbeste ja tõukude kokkukogumine ja hävitamine. Põrnikaga on sama tõrje, aitab ka taimede lubjatolmuga tolmutamine, aga seda siis mitte söömiseks mõeldud vartel..
Rooste tunnuseks on suureks kasvanud taimede lehtede kolletumine, seda siis umbes augustis. Ühtlasi on see märguanne, et istandik vajab väetamist. Rooste pärsib taimede talveks ja uueks kevadeks ettevalmistamist ning järgmise aasta saaks võib väiksemaks jääda.
1988.a ilmunud käsiraamat „Köögiviljandus“ (koostaja L. Meensalu) ütleb kohe ära, et tänapäeval kultiveeritakse seda köögivilja ulatuslikult Lääne-Euroopas ja USA-s, NSVL-s kasvatakse vähe ning Eesti NSV-s on ta võrdlemisi vähe tuntud, koduaedades kasvatakse teda ilutaimena. Istutamise ja hooldamise kohta räägitakse üldiselt sama juttu.
 |
| Vanaemaaegne … |
Nii ei jäänudki mul muud üle, kui külvata uus pakk seemneid mulda ja alustada kõike taas otsast peale. Seniks, kuni see kõik aega võtab, tuleb leppida oma vana lilleklumbi sparglitega ja teha üks kevadine salat.
Kuna lehtsalat, Rooma salatist räkimata, on alles imeväike ja poodi ei viitsinud seepärast ka hakata minema, tuli roheline kraam hankida maja ümbert: karged naadilehed, vürtsikad jänesekapsalehed ja mõned õrnrohelised kuusevõrsed ka seltsiks.
suur peotäis rohelist salatikraami
murulauku
kirsstomateid
rediseid
kirsstomateid
rediseid
pärlkuskussi (paisub keetes 3 x)
sparglivõrseid
võid
3 sl rabarberimahla
1 sl teralist sinepit
lusikaotsaga suhkrut või suhkrusiirupit
3 – 4 sl oliiviõli
veidi Worchesteri kastet
soola
värskeid kanamune
veiniäädikat
soola
pipart
Keeda pärlkuskuss pakendil toodud õpetuse järgi (vabalt võib kasutada ka tavalist kuskussi, kuid teralisem variant on põnevam), vala üle külma veega ja jäta jahtuma. Vispelda kastmekraam kergeks emulsiooniks.
Niikaua kuni kaste tõmbab, pošeeri munad ja prae juppideks lõigatud sparglivõrsed võis.
Edasi on juba lihtsamast lihtsam: sega salatikraam kastme ja keedetud kuskussiga, vajadusel lisa veidi soola. Aseta kulbitäis salatit taldrikule, pane peale praetud sparglijupid ning kõige otsa kooreta keedetud muna. Ideaalne nautimiseks koos klaasi karge veini või ka näiteks lambruscoga.
* * *
Kõigest hoolimata on mul seoses spargli kasutamisega Eesti köögis üks nurjatu mõttekäik peas keerelnud. Nimelt kas on tegemist ammuunustatud vana tagasitulekuga või mitte. Usinalt süüdistatakse nõukogude aega, olen seda ka ise varem uskunud, et sel ajal kadus spargli söömine inimeste mälust. Üha enam süüvides meie vanemasse toidukirjandusse, on mul süvenenud hoopiski tunne, et seda tegi juba Eesti Vabariik. Tuleb ju spargel meie mõisaaedadesse ja -toidulauale Kesk-Euroopast peamiselt Saksa toidukultuuri kaudu. Eestlasele oli see ilmselt liiga snooblik, kuidas muidu seletada asjaolu, et Eesti oma autorite kokaraamatuis hakkab spargel üha enam tahaplaanile jääma, ajakirjadest rääkimata. Iseenesest kordub suurem osa kõikvõimalikke retsepte erinevate autorite nimede all üha uuesti ja uuesti, aeg-ajalt ilmub juurde ka midagi uut, kuid mitte spargli puhul. Vastupidi! Seega julgen ma väita, et spragel ei kodunenud ikkagi eestlase toidulaual ja mida vähemaks jäi neid, kes mäletasid sakste kööki või aeda, seda enam koliski harilik aspar lillekimpude kaunistuseks. Ilus taim ju! Vähe oli neid, kelle puhul võib täheldada põlvkondlikku mälutraditsiooni jätkumist spargli kui kevadise köögivilja tarbimisel. Mingi seose võib leida ka baltisakslaste lahkumises, nii et nõukogude aja süüdistamine on siin isegi õigustatud.
Ja nii ei tee spargel meie söögilaual mitte suurt comeback´i, vaid uut katset enda kodustamiseks.
from Tiramisust ja Fata Morganast
