Tõeliselt hea kanaroog läätsede ja rosmariiniga

Seega on mul hullult hea meel, et hiljuti ilmus ajalehes Eesti Ekspress artikkel, mis sellest “toredast” detox-müüdist räägib. Olen selle-teemalisi artikleid juba üsna palju välisajakirjanduses lugenud (nt see on väga hea ja see ka), aga pole veel ise kirjutamiseni jõudnud. Eks need detox-kaubad olegi samasugune äri nagu “tervislikud” gluteenivabad tootedki – saab lihtsalt inimestelt palju (rohkem) raha küsida. Ja viimase viidatud artikli viimane lõik on kohe nii hea, et kopeerin selle siiagi (paksem kiri on minu poolt) ja selle väljavõtte lõpus on ka lubatud parim detox-retsept ;-)Most people, thank heavens, will never suffer from an eating disorder, but plenty will go though at least a period of disordered eating, which encompasses everything from obsessive calorie counting, emotional overeating to starving and bingeing. These kinds of detox diets are similarly disordered: they do not teach healthy eating – they advocate obsessive and unrealistic eating and therefore contribute to the problem. They combine nutritional ignorance with weight obsession and are therefore morally repellant. Any diet that suggests cutting out food groups or components of food – such as gluten or actual solids – for the purpose of losing weight is, unless prescribed by an actual doctor, absolute nonsense. It does no one any favours other than food manufacturers who happily charge more for gluten-free products. Eat healthily, by all means, but you know what would make everyone feel a lot better? If detoxes were detoxed from our world.

Seda, et gluteen tervele inimesele midagi ei tee, kirjutasin paar kuud tagasi, aga tundub, et paljud inimesed on internetis leiduva “info”, mille on kirjutanud “eksperdid”, kes inimese anatoomiat ja füsioloogiat on samuti vaid interneti vahendusel õppinud, põhjal juba nii veendunud selles kui paha nisuvalk on, et ega nad ennast eriti häirida sellest ei lase. Samuti nagu ollakse arvamusel, et keha vajab hädasti “mürkidest” puhastamist – tühja neist arstidest ja teadlastest – niikuinii on ju kõik ravimifirmade poolt ära ostetud ega tea niikuinii, kuidas asjad tegelikult käivad :D :D :D Aga minu asi polegi kedagi ümber veenda, ma lihtsalt vahendan infot (mis on minu jaoks autoriteetsest allikast), sest mul on tõeliselt hea meel, kui vahelduseks igasugusele umbluule vahel keegi midagi asjalikku ja mõistusepärast nendel teemadel kirjutab nagu eelpool viidatud kirjatükid Kristeli blogis, the Guardian’is ja EE-s :) Ehk on kellelegi veel peale minu abiks … :)

Mis aga sellesse läätsedega kanaroa retsepti puutub, siis sain ülihead sarnast toitu sõpradel Viinis külas olles ja loomulikult üritasin kohe ise kodus järele teha. Mul üldse on komme alati oma sõprade pool saadud maitseelamuste korral valmistusviisi või retsepte (küpsetiste puhul) küsida, et neid asju, mis külas eriti head tunduvad, saaks ise kodus proovida. Selle roa jaoks tegelikult otseselt retsepti vaja ei ole, aga olen juba päris mitu korda teinud ja tulemusega igati rahule jäänud. Suisa nii rahule, et mõõtsin kõik kogused täpselt ära ja panin kirja, et tegemisõpetust jagada saaks. Kuigi ei nendest ei pea üldse kinni pidama, vaid võib vabalt oma maitse-eelistuste ja külmkapi sisu arvestades kohandada ;-)

Piisab ilusti ka ühest pakist kanafileest (u 400 g), aga mulle meeldib, kui liha ja läätsede (vm kraami, nt pasta, riis, kartul – sõltub parasjagu toidust) suhe on tugevalt liha või kala poole kaldu. Olen seda rooga teinud kahel viisil – koos tomatipüreega (sel juhul lisa suhkrut, et happesust tasakaalustada) ja ilma (sel juhul lisa sinepit, et roale särtsakust anda) – mõlemat pidi on hea.Läätsedest eelistan reeglina kuumutamisel ilusti oma kuju hoidvaid kerge pähklise mekiga Le Puy läätsesid, millest kirjutasin blogis pikemalt juba üle kolme aasta tagasi. Suurepärast maitset annab aga roale suitsupeekon ja mul on tõeliselt hea meel, et lõpuks tehakse ka Eestis korralikke toorsuitsutatud singikuubikud. Need on superhead omlettidesse, pastadesse, pirukatesse ja loomulikult igasugustesse sellistesse toitudesse nagu see läätsedega kanaroog. Peekonitükid on lõigatud seaküljetükist, esmalt kuivatatud ja seejärel suitsutatud külma suitsuga, hetkel olid need just poes (nt Prismas) soodushinnaga ka, niiet tasub proovida. Mul on igal juhul viimased kuu aega pidevalt paar pakki külmkapis olemas, et alati kohe võtta oleks.

Rosmariini asemel võid kasutada ka värsket tüümianit; ka sellel eemalda lehed varre küljest. Varred võid küll küpsemise ajaks pannile panna, kuid enne sööma hakkamist võta need välja. Sobib ka lehtpetersell (hakituna), kui see lisa alles enne serveerimist.

Haki sibul ja küüslauk peeneks, lõika kanafileed u 3 cm tükkideks. Pruunista kanatükid pannil mõlemalt poolt, maitsesta cayenne’i vm pipraga ja tõsta ära. Prae seejärel hakitud sibulat keskmisel kuumusel pannil või sees u 5 minutit, lisa küüslauk ja toorsuitsupeekon ning prae veel u 5 minutit nii, et singist hakkab rasva eralduma, aga sibul ei pruunistu. Lisa pannile kuum puljong, tomatipüree, läätsed, kana ja rosmariini lehed (võid küpsemise ajaks ka varre pannile panna, aga enne sööma hakkamist võta see välja), aseta kaas pannile peale ja lase u 30 minutit roal aeglasel tulel küpseda.Võta kaas, keera kuumus kõrgemaks ning lase pajaroal õrnalt podiseda kuni enamik puljongist on imendunud, kana läbi küpsenud ja läätsed piisavalt pehmed. Sega hulka sinep või suhkur (suhkur juhul, kui kasutad tomatipüreed) ja naudi maitsestamata jogurti või hapukoorega.