Vaarika-aprikoosi clafoutis
S
iin ma nüüd jälle olengi, külma veini, fado ja läpakaga läheneva äikese all.
Eelmise postituse peale saadud tagasiside ütles, et justnimelt see, millest ma kirjutan, ongi see, mida inimesed lugeda tahavad. Jahaa… ma olen tagasiside-maniakk ja sellepärast ma loomulikult tänan arvamuste eest, aga…
Ühelt poolt saite te natuke valesti aru, sest kõik see, mis mind viimasel ajal ajuti ja vahetevahel rohkem vaevab, ulatub palju, palju kaugemale, kui küsimus sellest, kas üldse ja mida kirjutada blogis.
Ja teiselt poolt (mis ulatub ka muidugi hoopis mujale) on mul loomupärane kalduvus rääkida inimestele seda, mida nad kuulda tahavad, selmet rääkida, mida neil oleks vaja kuulda.
Kui ma peaks nimetama midagi, mida on mu iseloomustamiseks kõige rohkem öeldud, siis küllap oleks see ilmselt ärakuulamisoskus koos võimega öelda ilusaid ja õigeid asju. Mitte et ma sealjuures omaenda arvamusega konflikti läheks ja inimestele ilusaid valesid räägiks, aga küllap ma otsin alalõpmata optimistlikumaid ja positiivsemaid vaatenurki kui reaalsus tingimata lubaks.
Mis piisavalt pika aja jooksul toob lõpptulemusena kaasa ühe kahest või tõenäolisemalt mõlemad – siira soovi kuulda neid ilusaid ja õigeid sõnu vahel ka endale öelduna või põgeneda üksinda ära metsa, et unustada igasugune ülemäärane vastutus selle eest, kuidas teised ennast tunnevad.
Aga õunad potsatavad öiti rohu sisse, mu õhtustel jalgrattaringidel on nüüd valmivate viljade lõhn ja vaarikaraiesmikel seni vaikinud ritsikad on lõpuks välja ilmunud.
Ma armastan augustit. Ent see on tegelikult nukker kuu, sest õhus on eksimatult ära tuntav suvelõpulõhn. Sestap on mu augustimuusika fado, andes ehk kõige paremini edasi seda, mida tähendab portugali sõna saudade, mida on peetud maailma keeltes üheks raskemini tõlgitavaks terminiks.
Aga istuge ühel augustiõhtul valguse ja hämaruse vahel, kuulake ritsikate laulu ja sookurgede hüüdu metsa taga, vaadake tule ümber tiirlevaid surusid ja kaugemal taevakaart valgustavaid välke ning mõelge kõigest sellest, mis on pöördumatult möödas, ja siis teategi, mis on saudade.
Muusika: Katia Guerreiro “Ate ao fim”
Vaarika-aprikoosi clafoutis
250 g aprikoose
paar peotäit vaarikaid
4 muna
95 g rafineerimata roosuhkrut
100 g täisteranisujahu
250 g kookospiima
50 g võid + veidi vormi määrimiseks
sorts Amaretto likööri
Klopi munad suhkruga lahti, lisa jahu, kookospiim, sulatatud ja veidi jahutatud või ning mandliliköör, vispelda ühtlaseks.
Määri ahjuvorm või malmpann võiga, poolita aprikoosid ja lao vormi, lõikepind ülespoole, jaota vahele vaarikad. Vala tainas peale ning küpseta 180-kraadises ahjus 30-35 minutit.
