Tchaikovsky ja Ribe restoraninädalal

Juba ajaloost teame, et kui Skandinaavia Venega kokku saab, siis midagi erakordset sünnib!! Seega pole miski ime, et parimatest Eesti restoranidest nii paljud just vene poiste tõttu aumärgi rinda saavad. Zaštšerinski ütleb, et vene kokad on kogu maailmas edukad isegi siis, kui nende juhitavad restoranid ei serveeri ühtegi vene toitu, sest venelastel on veres külalislahkus, rõõm ja uhkus hästi õnnestunud toitu kallite külalistega jagada.

Tchaikovsky, parimate restoranide 2. koht, Vene tn 9, tutvustab end nii- Restoran Tchaikovsky asub vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel Raekoja platsist. 
18. sajandi lõpus saabusid Prantsuse parimad kokad Venemaale. 

Tulemuseks oli seninägematu kooslus Prantsuse ja Vene köögist. Meie kireks on taaselustada need meistrite käe all valminud retseptid ja täiendada neid meie endi kogemuste ja visiooniga. Restoran Tchaikovsky pakub Teile parimaid maitseelamusi Vene köögi sümfooniast.

Kuidas oleks pisut luksust ja glamuuri pimedal novembriõhtul? Kuidas oleks õhtustada klaasist kuppelkatuse all, kroonlühtrite ja kuldselt kumavate ikoonide paistel, tšellist ja viiuldaja mängimas ülinauditavaks taustaks Pähklipurejat ja Nelja aastaega? Kuidas oleks seda kõike teha Sulle pühendunud naisterahva tähelepaneliku ja ustava hoole all, kes ei mängi lehtsaba ega kleepu Su külge? Kuidas oleks nuusutada suurejoonelisi lilleseadeid, peategelaseks orideed? Kuidas oleks vaikselt sahisevate uste vahelt piiluda köögimelusse? Kuidas oleks avastada suitsuse klaaskupli alt ülihõrk siig lisandiks  al dente vutimuna, värkusest pakatav kurk ja magusad õunakuulikesed? Kuidas oleks seda kõike teha 20€ eest?
Lühidalt ütleb Tchaikovsky restoraninädala menüü- Eelroaks kergelt suitsutatud siig siiamarja, koduse jogurti ja sinepimajoneesiga. Coq au vin a la Tchaikovsky. Ploomi ja rjazenka dessert.
Ainuüksi dessert oli katlemata oma erilisuses ja serveerimisviisis mõnd Michelini tärni väärt.

Ribe, parimate restoranide 10. koht, Vene tn 7, tutvustab end nii- Sajandeid tagasi tulid Taanist Ribe linna mungad Vene tänavat kaudu eestlastele usku tooma. Samale tänavale on viis aastat tagasi tulnud restoran Ribe – toomaks eestlastele toiduusku. Meie sooviks on pakkuda oma külalistele kõrgetasemelist toitu ja teenindust. Ribe menüüd iseloomustab värske, hooajalise ja võimalikult palju kodumaise tooraine kasutamine. Loomulikult lisame ka Euroopa maitseid ja uudseid tehnikaid. Samuti on väga hoolikalt valitud veinikaart, kust leiab nii klassikat kui ka uusi maitseid. Sel aastal on meie meeskonda lisandunud uus peakokk Andrei Shmakov, kes paneb maitsed Teie taldrikul tantsima ning lahkudes Ribest olete veetnud meeldiva õhtu ülimaitsva toidu ning hästi valitud veinide seas.

Ribes oli samuti toit venepäraselt rikkalik. Ka see restoraninädala säästupakett,  mis õhtusöögiversioonis sisaldas endas algatuseks peakoka üllatust- gorgonzolakreemi tomatigazpacho, küüslaugupuru ja sellerivarrejupikesega. Rohkelt viile omaküpsetatud pähkli-puuviljaleiba ja krõbedat saia sinepiseemne-, kadakamarja- ja rohelise sibula määretega. Eelroana serveeriti täiesti mehine ports pühvli-mozzarellat tomatiga, mida täiendas mozzarella-jäätis, kollane tomatimoos, küpsetatud tomat (magus kui viinamari), soolamandlid, ülimalt täiuslik petersellipesto ja kuivatatud parma singi puru. Järgnes pearoog- mõnus mahlane part Sechuani pipraga. Praetud lillkapsa, lillakapsapüree, lillkapsa kuskussi, rosinapüree, karriõli, porgandi-karrikastme lisanduses. Lõpetuseks rammus šokolaadi-espresso-mousse, peedi-vanillijäätise, peedi-vaarika-gel`i ja šokolaadipuruga. Mõned meetrühvlit kõige otsa.

Kõik maitses ülihea! Anumad tühjaks lakkunud ja lauast tõusnud, avastasin, et lisandunud kilode ja keerdu vajanud seelikuga polegi nii lihtne enam kontsadel püsida.

Selle paiga staar ja külastamispõhjus (lisaks tõesti meeldivale teenindusele) ongi ümbelükkamatult Andrei oma rahvusvahelise kulinaarse kogemusega, mis päädis St Peterburgi Laplandia´s. Kuna mina üsna kindel olen, et iga maailmanurga juures on oluline ka selle paiga kulinaarne elamus, ei saanud ma tuleviku mõttes mitte küsimata jätta, millist restorani chef St Peterburis (lisaks Laplandiale muidugi) soovitaks.. Andrei tuli isiklikult meie lauda ja et mul sellise lahkuse taustal ei sobi ka enam olla see stereotüüpne külm eestlane, kel pidevalt “kadedus kui kreissaega südamesse lõikab”, siis palun väga- siin mõned puhast kulda väärt nimed, mida St Peterburgi gastrofiilid regulaarselt külastavad. Kesklinna kandis ja hinnatase ei eelda, et olete oligarh.

Vene võludele mõeldes meenutagem ameeriklast Anthony Bourdain`i, kes Venemaaga tutvumise ajal, peale kuuma sauna ja ohtrat vihaga nahutamist end kohalike sunnil külmunud järve poetas..

“Väide, et see kogemus oli šokeeriv, et mul jäi hing kinni, et mul oli külm- kõik see oleks haledasti väheütlev. Oli tunne, nagu oleksin jäänud nähtamatu kaubarongi alla- iga viimast kui rakku mu kehas, iga mu aatomit haaras paaniline hirm. Munandid püüdsid rangluudeni ronida, aju karjus, silmad üritasid kolbast välja pugeda ja kõik alles äsja avatud poorid tõmbusid kokku. See oli kui jumala enda rusikas, mis mind tabas. Vajusin põhja, tõmbasin põlved konksu, tõukasin end ülespoole ja tõusin pinnale, lastes kuuldavale tahtmatu karjatuse, mis kõigile järveümbruse elanikele kostis ilmselt nii, nagu oleks keegi oma kassi autoakuga ühendanud. Rabelisin, et haarata köiest, mis oli kaetud tolliapaksuse jääga..

Imelik küll, aga niipea kui ma veest välja sain, tundsin end hästi. Õigupoolest lausa kirjeldamatult hästi. Enam polnud üldse külm. Kahlasin järvejääd katvas lumes ringi reipa, lausa vetruva sammuga, tundes end nii soojalt ja mugavalt, nagu oleksin villane kampsun seljas, kamina ees istunud. Pärast natukest musta leiba, vorstikesi ja kala ja pärast paljut õlut ja vodkat olin ma nõus oma elamust kordama. Olin purjus. Olin õnnelik.”