Kirsstomatid vaniljega

Sellest tuleb nüüd üks veidi teistmoodi postitus, lihtsalt sellepärast, et kolm päeva olen ma mingit mõtteräbalaid edasi-tagasi veeretanud ja pole nagu saanud kätte seda õiget otsa, et mingi korralik postitus (selline kus on ikka sissejuhatus ja erinevad osad oma vahel seostatud) pole suutnud kirjutada. Mõtlesin siis, et teeks siis hoopiski nii, et traagelniidid jäävad ikka kõigile näha. Esimene lõik, mis inspireeritud pealkirjast sai selline:

EI. Ma ei teinud kompotti ehk siis hoidist. Sest ma üldse ei taha see aasta hoidistada. Kuigi hapukurki peaks ehk siiski veidi panema külmkappi… Ja suvikõrvitast ma vist ka ei pääse… Ja nats mahla nii kui nii juba sai tehtud…

Nüüd tekkis dilemma, kas lisada kohe pilt või jahuda edasi.  Ah-ei, tundub et võib edasi lasta.

Aga kuna see kompott ei olegi tegelikult nagu kompott ning kõik on järjekordselt väga piinlikult lihtne siis käsi kibeleb ja mõte kiheleb, et peaks ruumitäiteks ja muidu rahva lõbustamiseks midagi veel kirjutama. Aga mis see olla võiks? Midagi põrutavat pole nagu juhtunud. Eelmisel nädalal, kuna ma vahepeal tundsin end suhteliselt väsinuna*  ja lisaks olen selline no life‘ar, süvenesin Youtube‘i staaride ellu. Kui ma lisaks veel, et tegin kontentanalüüsi vms, kõlaks  see ehk isegi mõistliku tegevusena aga tegelikult ma lihtsalt vahtisin mingeid populaarsemaid kanaleid. Ja ma ei oskagi kohe seisukohta võtta, see on ikka mingi alternatiivne maailm. Või äkki on praeguseks tegemist juba mainstream maailmaga?

Oookei, ilmselgelt ma jõudisin mingisse kohta kust edasi minna on suht keeruline. Hajutaks tähelepanu ühe pildiga, liigendab teksti ja on natuke “põnevam”

…

Eelmist lõiku kirjutades oli mul mingi hägune idee kuhu ma välja tahtsin jõuda. Ühesõnaga, kohati vaatasin hämmastusega, kohati imetlusega ja kohati ikka väga kohtlaselt. Ja mul on vist kaks pointi. a) Kas neil inimestel privaatsust ka on? Näiteks on popid fallow me around videod ja toatuurid jne. Aga äkki muidugi ongi seegi seal kõik näivus ja make belief. b)….

Punkt b oli mingi kobin huumori kohta. Selle kohta kuidas on ikka imelikku ja kuidas mu endagi huumorimeel on imelik ja viimasel ajal paistab, et jääb ette nii mulle endale kui teistelegi (28 Daria tsitaati igaks elujuhtumiks). Aga mul läks meelest ära mis ma tahtsin öelda. Nii et hoopis – tomatid!

Kirsstomatid. Ja üks väike kollane tšilli

Ostsin 1,3 kilo kirsstomateid Tartu turult. Oleks keegi mulle veel paar aastat tagasi öelnud, et meie avaturult on võimalik osta mingitki tomati peale sordi “punane”, ma oleks arvanud, et mingi rõlge nali. Aga kujuta sa vaid ette, elu ikka läheb paremaks.

…

See väike kollane tšilli mis ülemisel pildil – see on ostetud ühe habetununud vanamehe nässi käest, kes müüb ka erinevaid tomateid. Ja mis ma oskan öelda, ma tegin sellega ühe paprikaplödi (sellest tootest kuhu seda vaja oli ma kirjutan kunagi hiljem vast) ja kuigi ma röstisin teada ning seemneid ei kasutanud siis väikeste tuleneelaja lapsukeste aadresse oleks tarvis küll

Kirsstomatid vaniljega (Rachel Khoo, The Little Paris Kitchen, lk 265)

• 500g kirsstomateid
• tera soola
• 3 spl suhkrut (pärast muidugi mõistsin, et oleks võinud ehk ka mesi olla)
• 3 spl oliiviõli
• 1 vaniljekaun

Ma kaldusin veidi kõrvale originaal juhendist aga igaks juhuks toon selle ära, sest minu meelest olid tegevused veidi vales järjekorras – mina paneks kõigepealt ahju soojenema, siis segaks õli kokku ja siis poolitaks tomateid. Aga originaal on selline:

Tomatid tuleks poolitada ja laduda ahjuplaadile lõikepool üleval. Siis puistata peale sool ja suhkur ning jätta nii kauaks toatemperatuurile seisma kui õliga tegeled. Pane õli väiksesse kaussi, lisa vaniljekaunast välja kraabitud seemned, sega. Lisa ka kaun ja lase 15 seista (infuse). Eelkuumuta ahi 120°C.

Vala õli tomatitele ja küpseta 50-60 minutit (mul läks isegi 80 vist kokku).

Serveeri soojalt või külmalt, püsib külmkapis paar päeva ja sobib väga hästi mõne Juustukuningate poest pärit vanema juustuga. Neid ma olen valmis reklaamima kohe heast südamest, aga ka suurest hirmust. Kõrvalolev veinipood juba pandi kinni ja ma ei taha juustupoest ilma jääda, sealne kraam on ikka päris, mitte nagu enamik seda kummi supermarketis.

Juust muideks on viimane jupp ühest Dubrovnikust pärit kitsejuustust.

Postituse lõpp pidi tulema sellest, et huvitaval kombel näitab blogi statistika, et viimasel kahel päeval on väga aktiivselt rünnatud Kodukokkade lehe kaudu** (täpsemalt hoidiste alajaotusest) hoopis mu kahte kurgihoidist.  Üle viiekümne kliki minigile vanale asjale minu tagasihoidlikus koerablogis on päris palju  ja sunnib küsima – on’s kuskil mõni suurem kurgikoorem randa uhutud?

Ja veel päris viimase nätaka tahtsin anda süsteemiadminnidele – paistab, et keegi näeb kõvasti vaeva neist gif’e vorpides. Sellisel puhul takib mul ikka küsimus kas üks omade seast või pigem nagu Estonian Moments‘i puhul, et mingi välkar.

Ha-haa, ja ma saingi jälle postitusega maha!

——

*Seda on raske kirjeldada selle va haiguse väsimus on veitsa teistsugune kui eemm, noh,  normaalne väsimus. Ja ega ma pihta täpselt ei saa veel millest see oleneb ja kas nüüd on hoog või magnettormid Päikesel aga ma püüan. Ja tegelikult on see teema suhteliselt ebahuvitav, nii et ma rohkem eriti ei peatukski sellel.

**Lisaks oli eile mingi suht aktiivne FB päev.