Peking ja part

Kui ikka juhtub nõnna, et su eluteele satub ette üks rõõmsalt ringi paterdanud part, siis selle himustamine on ju loomulik.

Väljamaa sees Hiinalinnades (või peab siin väike algustäht olema) olles otsin ma ikka mõne kohalike paigakese üles ja tellin Pekingi parti (ja iga kord luban endale, et see jääb viimaseks korraks , ja olen võimeline miski uue lemmiku tekitama) ja õhkan kui krõbe ja mõnus temake ikka olla võib.

Ühesõnaga, part kodus, oli mul kindel plaan seda Pekingit proovida. Lappasin vastavad raamatud läbi ja meite variant sai, jutt käib 2,5 kilosest linnukesest:

• part alul kallata üle keeva veega (pidi miskid naha poorid kinni lööma ja krõbedusele kaasa aitama). Nii 2-3 minutit paras.
• patsutada lind kuivaks. Määrdesegu teha c. 1 dl keevast veest, 4 spl meest, 2 spl tumedast sojakastmest  ja viie vürtsi segust. Määrida seest ja väljast lind. Siduda koivad kokku ja asetada nii kolmeks-neljaks tunniks rippuvasse asendisse. Iva ikka endiselt see, et kuivaks kenasti ära ja pärast saaks krõbedat nahka nautida.

• ahi 180 kraadi peale ja lind ahju, rind ülespoole. Raamat rääkis seda, et ahju ust mitte avada selle pooleteise tunni jooksul, a ma ikka tegin lahti, et rasva ära kallata, seda sai väga palju (tõele au andes, siis Kelleri puhul on see kenasti töödanud küll).
• ajal kui part ahjus tuleb teha kaste pannkookide jaoks valmis. Purk 200 ml hoisin kastet panna väikesesse kastrulisse koos 2 spl seesamiseemne õliga, pisut soola ja suhkrut. Kuna see maitse mulle ei tundunud mälusopist tuttav, panin paar tilka tšillikreemi ja natuke granaatõunasiirupit. Lasta kastmel kokku keeda ja jahutada.
• nüüd oli kõige raksem osa, juurikate julienne–hake: meil olid vaagnal porgandid, seller, kurk ja rohelise sibula valged otsad.

• pannkooke ma tegema ei hakanud. Pille pakkus välja, et õhuke lavašš võiks sobida, ja nii oligi.

Kui söömaks läks siis oli meil juba naa kiire, et pilti keegi ei teinud

Aga, vot ei tulnud mul part selline nigust oleks pidanud olema. Jurega kui rääkisin, siis tema tuletas meelde, et alati me oleme restoranides pardi päev ette tellinud. Mul see küll meeles polnud … Võib-olla on iva seal. Pardi maitsele ma miskit ette ei heida, meeldis, aga no …. polnud see.  Ja äkki selline kodune part ei sobigi… Pekingi pardi kohta on terve pikk lugulaul maha kirjutatud. Siin ja siin ja siin video.

Kuid kui keegi on saanud tehtud ideaalses vormis pardikese sellisel kujul, siis ootan näpunäiteid. No ei meeldi mulle see, et üks part mu nõnda seljatas.