Haugist nii ja teisiti

Purikas ehk haug või ka havi, kuidas keegi tahab öelda, tekitab paljudes maitse osas vastakaid arvamusi. Ei jõuta kokkuleppele, kas see kala on maitsva lihaga või mitte, kas suur/vana kala on tuim ja saepurune või mitte. Minule/meile maitseb ja oleme tarvitanud söögiks ka õige suuri kalu ning ei jaga arvamust, et liha oleks väga tuim ja saepurune. Võib-olla mõjutab maitsemeeli ka psühholoogiline aspekt, et purikad, mida valmistame on tavaliselt enda kalameeste poolt püütud ja ise liha valmistaja, siis ei saagi ju toit halb olla, või mis.

Purika ehk haugi liha on väga rasvavene ja lahja (rasva kõigest 0,5-1,5%), mistõttu saab teda süüd tundmata süüa ja nautida. Et veelgi parem oleks nautida, on oluline, kuidas kala tükeldada. Lõigata tuleks poolviltu saba suunas, et ei lõigataks roodusid läbi. Muidu roodude arv kahekordistub, muutuvad teravamaks ja väiksemaks.
Haugi (ma kasutan ka kõnekeeles mõlemat nime:haug ja purikas)saab valmistada väga mitmeti, retsepte leiab hulgaliselt, meie aga tavaliselt teeme nii:
maitsestame soola ja sidrunipipraga ning paneerime jahu-munaga.

Maitsestame nn liblikad soola, pipra, tilliga, väike või tükike ka juurde ning fooliumisse mähitult ahju. Küpseb 225 kraadises ahjus umbes 30 minutit.

Saksamaalt pärit populaarne haugi retsept on „Hamburgi haug“, see on vormiroog, kus haugi hautatakse juustu ja rõõsa koore sees. Hamburgi haugi olen teinud nami-namist pärit retsepti järgi.