Sealihaterriin
ma olen neid terriine ennem ka teinud, aga vist enne nö “blogi ajalugu”. ühte kanalihast ja -hakklihast kindlasti. aga selle sealiha retsept nägi kohe selline välja, et meie väikesele perele oleks see selgelt liig olnud, ilmselt seetõttu oli ta ka sessamas detsembri “Delicious”es.
- 1 spl oliivõli
- 220 gr peeneks hakit shalottsibulaid
- 550 läbikasvanud sealiha (õlatükk vms, minul olid kõhuääred, ilma kamarata), tükeldet, siis köögikombainis purustet, mina lasin lihtsalt läbi hakklihamasina. mis sest, et me päeval Liinaga nr 1 otsustasime, et oleks kõige mõistlikum jätta u kolmandik lihtsalt noaga peeneks tükeldatuna, siis olin ma selle õhtuks sujuvalt juba ära unustanud. aga teinekord teekski nii, ehk lihtsalt tükeldaks noaga kuubikuteks ühe kolmandiku sest lihakogusest ja laseks ülejäänud peeneks nt köögikombainis, mina tegin seda hakklihamasina abil, ja leidsin selle olevat tõeliselt stressimaandava tegevuse, kui just masina pärastine puhastamine välja jätta).
- 200 gr suitsupeekonit, tükeldatuna, purustatuna
- 350 gr toorvorsti sisu (kuna poes olnud toorvorstide osas sel päeval ikaldus, ja mul oli seda läbikasvanud siga enam, siis asendasin sellega, et liha kogus enamvähem sama kokku tuleks. ilmselt peab timmima maitseained sellest johtuvalt, muud hullu ei juhtu midagi)
- 4 spl portveini (või muud meelepärast kärakat. tunde järgi;)
- värsket tüümiani, hakituna
- värsket peterselli, hakituna
- pool tl vürtspipart
- 1/4 tl peenestet nelki
- 1 tl meresoola
- pool tl purustet pipart
- 3 küünt küüslauku
- 25 kadakamarja, uhmris peenestet
- 130 gr pistaatsiapähkleid
- 225 gr peekoniviile (vormi vooderdamiseks, neid pole vaja ära hakkida, nagu ma peaaegu teinud oleks;)
mina panin juurde ja hakitud kuivatet aprikoose ja pool peotäit kuivatet pohli (sest mul lihtsalt _peab_ soolase asja juures ka midagi magusat olema;) ja u 1 spl sinepit ka.
kuumuta pannil õli ja prae sibulaid u 8 minutit, siis pane kõrvale;) sega omavahel ülejäänud koostisained ja maitsesta. lisa sibulad. prae pannil jupike terriinisegu, et maitsest aru saada, kui midagi puudu, siis timmi maitse parajaks. (kas pole kena ja lihtne retsept?;) aga.
kuumuta ahi 160 kraadile. vooderda ahjuvorm peekoniribadega (mina olen kõige alla pannud ka loorberilehti, aga see pole ilmtingimata vajalik). retseptis ütles, et segu sobib 1.2 liitrisesse vormi, aga mul läks käiku küll see suurem keeksivorm. nii. peekoniribad. need peaks jääma üle ääre rippuma, aga keskmine eesti peekoniviil ei ripu midagi, küll aga katab enamvähem ära küljed, seega on siinkohal natuke nusserdamist. pane segu vormi, vaata, et nurgad tühjaks ei jääks. pane vorm veevanni (algallikas ütleb, et “vala juurde keev vesi kuni pooleni vormi kõrgusest, aga ka leige vee paneku ja mitte eriti hoolika jälgimisega, et kui kõrgele see nüüd just täpselt ulatus, et juhtunud midagi;), kata fooliumiga, küpseta u tund kuni tund ja veerand, kuniks sisetemperatuur on jõudnud 65 kraadini. kuna mul on olemas lihatermomeeter (ei teagi nüüd kohe, et miks), ja ma tundsin, et ma olen seda häbematult vähe kasutanud, siis ma kontrollisin, oli tõesti. tõsta terriinivorm veega ahjuvormist välja ja lase jahtuda u 15 min. ja nüüd tuleb tõesti keeruline osa;), seda ennekõike ainult minusuguste õnnetute jaoks, kellel pole (veel) ei sahvrit ega garaazhi, kuhu seda vormi koos suurema vajutisega paigutada. aga nagu me juba ka teame, on progressiivsematel perenaistel olemas näiteks tellised. ühesõnaga, terriin tuleb jahtumiseni vajutuse alla panna, mind aitasid seekord hädast välja mõned vahuveinipudelid.
pikk jutt, loll jutt. tundub suurem tegemine, aga tegelikult ei ole. ja mis peamine, seda saab “ette teha”. ja ilmselt maitseainete suhtes saab ennast ka üsna vabalt tunda, kuigi see kombinatsioon sai päris hea, mis sest, et 25 kadakamarja oli alguses nagu päris suur number. teeme ilmselt veel.
