Cafe More

Päev enne Cafe More’sse minekut läksime Reedaga tema õele külla ja kui jutuks tuli, et ma järgmisel päeval Cafe More’sse lähen, siis kõigepealt rääkis Reet, kui head tartelette’id seal on:) Ta olevat ükskord neid kaks tükki ostnud pluss ühe õunakoogi ning kõik kolm korraga ära söönud. Reeda õde Kadi aga mainis, et Angeelika Kangil on Eesti kokaraamatute autorite hulgas kõige ilusamad pildid ja muidu ahvatlevad retseptid. Ja lisaks ütles Kadi, et “ära siis unusta Angeelikat tema fännide poolt tervitamast!” Andsin tervitused muidugi edasi ja paluti vastu ka tervitada:)

Kirjutan Reedast ja Kadist sellepärast, et harva juhtub, et mõni söögikoht v selle omanik kutsub inimestes esile nii positiivse reaktsiooni:) Seetõttu mind väga ei üllatanud, et sellel aastal on Cafe More parima kohviku kategoorias Hõbelusika nominent. Seda juba esimese tegutsemisaasta jooksul ning Tartus asuva Werneri ja Pärnu kohviku “Supelsaksad” kõrval ainsa nomineeritud Tallinna kohvikuna. Väga tubli saavutus!

Kui ma paar päeva hiljem Cafe More’sse oma kallite ekskollegidega lõunale läksin, palus mu õde endale tuua sealt kaneelisaiakesi. Nii kaneeli- kui ka kardemonisaiad on igal hommikul värskelt küpsetatud ning eriti maitserohked – nt kardemonisai on nii kardemonine, et kardemoni lausa pudiseb saia vahelt välja. Tõeliselt maitsev! Mulle ikka meeldib, kui sai niimoodi kardemonist mustab! No nagu üks õige rosinasai peaks rosinatest mustama, teate ju küll ;-) Allpool aga paar pilti neist saiakestest, mis lausa kutsuvad sööma:)

Kohvioad on Gourmet Coffee’st Kadriorus, kusjuures Cafe More’s on kasutusel just see bränd, mida kasutab nii mõnigi hea restoran (nt Alexander) kui ka mitmed mu sõbrad. Mina cappuccino fännina ei oskagi ausalt öeldes nimetada Tallinnas kohta, kus saaks paremat kohvi. Cafe More cappuccino on nii piisavalt kange kui ka täpselt paraja hulga piimavahuga. Tallinnas on endiselt juba see suur vedamine, kui sa tassi cappuccino asemel ei saa hästi piimast latte moodi kohvi, ainult et väiksemas tassis, kui tavaliselt caffe latte’t serveeritakse. Mina latte’t ei armasta, mistõttu pean tavaliselt piima maitse varjutamiseks ja kohvi normaalse kanguse saamiseks tellima ühe espresso lisaks, et see siis “cappuccino” hulka kallata … Aga selle kohv oli tõesti ideaalne! Ja lisapunktid muidugi ilusa välimuse eest!:) Angeelika ütleb ise ka, et on oma kohviku kohvi üle uhke ja selleks on tõesti põhjust:)

See siin on hommikusöögi menüü, mille puhul ma ei teagi, mis mulle rohkem meeldib – kas see, et siin on rõhk mahedal talukaubal (õnnelike kanade munad, mahedast speltast puder, talukohupiim jms) või see, et seda saab PÄEV OTSA tellida! Äkki isegi teine asi, sest tavaliselt söögikohad ütlevad, millal keegi peaks hommikusööki sööma ja millal kellegi hommik on, ehk tihtipeale hommikusöögi menüüst saab toitu tellida vaid 11 v 12ni, kuid Cafe More jätab selle õnneks kliendi enda otsustada, millal tema päev algab ja millal ta peab vajalikuks hommikust süüa:) Minu arvates väga tore!:) Eriti tervitatav muidugi nädalavahetuse hommikutel ;-)

Piilusin ka kööki ning nägin, kuidas kondiiter Ilvi tagurpidi õunakooki (pr k Tarte Tatin’i) teeb. Ilvi on erakordselt pika kogemusega (mida tema nooruslikust välimusest küll kuidagi oodata ei oskaks) – lisaks 16 aasta pikkusele töötamisele Maiasmokas on ta olnud ka 10 a Bonaparte’is. Tõesti muljetavaldav! Angeelikal ei jää temast rääkides kiidusõnadest puudu – erakordselt tubli, tragi, kiire  jne, jne. Tõeline leid:)

Õunakoogi küpsetamist alustas ta aga Angeelika ema aiast pärit õunte potis karamelliseerimisest

Võib-olla pildilt pole päris hästi koogi mõõtmetest aru saada, aga tegelikult on see ikka päris suur, niiet meie tegime selle Angelikaga pooleks. Juurde on aga tõeliselt maitsev vaniljejäätis, mis on kohapeal tehtud. Mulle üldse tohutult sümpatiseerib, kui söögikoht teeb oma jäätised ja sorbeed ise. Kui kohviku puhul on jäätisevalmistamine ikkagi pigem lisaboonus, siis minu arvates restoranile on see ikka “MUST” asi. No tõesti, see ei ole ju nii raske?! Miks ma seda aga eraldi rõhutan, on just seetõttu, et ma ise pole väga ammu poejäätiseid söönud ja hiljuti ühes restoranis oli ühe šokolaadikoogi juurde serveeritud maasikajäätis, mis oli nii jubeda tehismaitsega, et seda oli lihtsalt võimatu süüa. Pigem võiks selle üldse ära jätta v siis kasvõi vahustatud vahukoorega asendada, kui jäätisetegemine tõesti üle jõu käib – jätaks ikkagi restoranist väheke professionaalsema mulje … Õnneks aga võib Cafe More’s rahuliku südamega jäätisega magustoitu süüa:)

Kusjuures – Angeelika on ise välja andnud ühe jäätiseraamatu. Tema sulest on ilmunud – kui arvestada ka teiste autoritega koostöös valminud teoseid – kokku ligi 40 kokaraamatut, mis on ikka väga suur number. Mitmetes raamatutes, nt Tiramisu-raamat, on ta lisaks retseptidele ka kõik pildid ise teinud. Uudishimust küsisin, milline on tema isiklik lemmik. Selgus, et selleks on “Maailma parimad magustoidud” kasvõi juba sellepärast, et sinna sai panna palju ilusaid fotosid reisidelt. Uskumatu, kuid ka Reeda õde Kadi oli mulle päev varem maininud, et just selles raamatus on eriti ilusad pildid:) Võtsin minagi maailma parimate magustoitude raamatu kodus riiulilt alla ja tõesti – väga ilusad pildid olid seal:)

Allpool aga veel mõned pildid ahvatlevatest koogikestest. Esimese neist tegi Lauri Laan