Serrano sisse peitu pugenud (meri)kurat, punase veini kastmega

Meil jääb selja taha üks meeldivalt kulinaarne nädalalõpp. Reedel käisime külas kolleegil ja tema belglasest kaasal ja saime põnevat nii maitsta kui teada. Esiteks, ma pole iial kuulnud kedagi rääkimas sellise kirega friikartulitest – tuleb välja, et õige friikartuli tegemine on väga täpne kunst (täpne peab olema nii kuju, temperatuur, kartuli sort kui ka küpsetamise aeg) ja mul tekkis suur huvi need õiged seal Belgias üle vaadata ja ära proovida. Kevade poole teeme siis väikse friikartuli-väljasõidu Belgiasse ja pärast jagan kuuldut-nähtut ka teiega. Õhtusöögiks pakuti raclette´i (ehk siis selline seltskondlik viis süüa sulatatud tugevamaitselist juustu kartulite ja muude lisanditega; tänapäeval on spetsiaalsed raclette´i masinad, mis käivad keset lauda ja mille alumisel korrusel igaüks omale väikse panni peal meelepärast juustu saab küpsetada ja ülemisel, nö pannil, saab praadida erinevat likakraami vms). Raclette on patuselt hea (just patuselt, sest ma ei taha üldse teadagi, mitu kalorit igalt särisevalt juustupannilt tuleb ja parem ongi sellele mitte mõelda), aga meil vedas veel eriti, sest sellelt ülemiselt korruselt saime proovida meie võõrustaja vanemate farmist tulnud kuulsa Belgia sinist tõugu veise liha, mis maitses mahlaselt ja millest ma ka hea meelega kunagi rohkem kirjutaksin ning sealtsamas pärit kodutehtud vorste. Hiigelsuur aitäh kutsujatele!

DSC_0032

 

Laupäeval oli siis aeg ise veidi vaeva näha, et nädalavahetus maitsvas võtmes edasi läheks. Oma eelmises postituses hõikasin avalikult välja iseendale antud 2012. aasta kulinaarlubaduse valmistada sel aastal erinevatest põnevatest kaladest roogasid! Nüüd teengi otsa lahti. Esimeseks linnukeseks, või õigemini kalakeseks, on tegelane, kel on meeldejääv nimi nii eesti kui ka prantsuse keeles. Ja meeldejääv ei ole tal mitte ainult nimi, vaid ka nägu!

See vahva pilt merikuradist on pärit: mynaturepictures.benmil.blogspot.com

Eesti keeli on tegu merikuradi ehk õngitsejaga (inglise keelne anglerfish peaks samuti õngitsejat tähendama) ja prantsuse keeles on selle kala nimi lotte! Hirmuäratava näo taga peidab end aga hoopis eriline valge kalaliha, selline kopsakas, mahlakas, täidlane ja tihke. Väga meeldiv! Merikuradit soovitatakse tihtipeale rullida mõne singi, kas siis prosciutto, coppa või serrano sisse ja nii meil tekkiski mõte järele proovida, kas soovitusel ka alust on. Etterutates võin öelda, et on küll! Selle roa valmistamine on tegelikult väga lihtne, keeruline võib olla vaid Eestist kala leidmine. Või kas kuskilt saab merikuradit Eestis? On kuidas on, vaja läheb järgnevaid asju:

DSC_0054

 

500 g merikuradi liha (puhastatud saba)
1/2 šalottsibulat
1 suur küüslauguküüs
1/2 tl tüümianit
1 loorberileht
200 ml punast kuiva veini
4 musta pipra tera
soola, suhkrut
8-10 viilu prosciuttot, coppat või serrano sinki
3 spl oliiviõli
hambaorke

DSC_0031

 

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Kui Su merikuradiliha on puhastatud, siis on Sul suure tõenäosusega kaks piklikut fileetükki. Lõika kumbki neist ca 4-5 cm pikkusteks tükkideks. Keera iga kalatükk tihedalt singiviilu sisse ja kinnita hambaorkidega. Otstesse, kus kala ei puutu soolaka singiga kokku, puista väheke soola. Kuumuta pannil oliiviõli ja prae kalatükke kummaltki poolt, kust kala singi seest välja vaatab, kergelt kuldseks. Tõsta kala-singi “rullid” ahjuvormi ja küpseta 15 minutit ahjus.
Samal ajal tee kaste. Selleks haki küüslauk ja sibul. Pane need koos veini, loorberilehe, pipraterade ja tüümianiga potti ning aja keema. Keera kuumus väiksemaks ja lase umbes 5 minutit podiseda. Sega 1/2 tl maisijahu 2 spl veega ja vala kastme sisse. Sega ja kuumuta, kuni kaste kergelt pakseneb. Tõsta tulelt, maitsesta soola ja suhkruga. Kurna kaste läbi sõela ja serveeri koos kala-singi rullidega!

 

DSC_0018 DSC_0023