Lihtsalt lihapallid

Kunagi tundus mulle, et hakkliha on üliigav ja liiga tavaline. Kõlbab ainult selleks, et hallil argipäevaõhtul mingi kiire kõhutäide, mida järgmisel päeval enam keegi ei mäletagi, valmis visata. Asja ei teinud paremaks mu suurema söögihuvi algusega samal ajal, kusagil 2000. a. paiku eetris olnud kokasaated, mis peale tervitust televaatajatele jätkusid krapsaka proua eestvedamisel liiga sageli sõnadega: “Kõigepealt võtame paki hakkliha”.
lihapallid/meatballs

Hakklihal ja hakklihal on tegelikult väga suur vahe. Kui toit on tehtud kvaliteetsest korralikust hakklihast, siis ei ole hakklihatoit millegi poolest kehvem kui mingi muu lihatoit. Loomulikult igasugused kummalised ollused, milles on lihale lisaks veel kõiksugu muud sodi alates veest ja sojavalgust kuni naatriumglutamaadini välja, tuleb jätta ostmata. Selge see, et parim hakkliha sünnib oma valitud lihatükist koduses hakklihamasinas. Kõigil aga hakklihamasinat kodus pole. Oleks ju suurepärane, kui poe ja turu lihaletid laseksid su oma valitud lihatüki sealsamas läbi hakklihamasina. Äkki kusagil juba on selline võimalus? Ei tea.
Nii et ei ole hakklihal iseenesest häda midagi, asi on kvaliteedis. Ja kui palju kasutusvõimalusi! Kastmed, kotletid, vormiroad, panniroad, supid, pirukad, erinevad rahvusköögid…jne. Ja muidugi LIHAPALLID! Laste poolehoid ja respekt sinu kokanduslike oskuste osas on garanteeritud, kui kord nädalas viitsid veeretada maailma kõige tavalisemaid lihapalle.
Kui ma muidu kunagi retsepte üks-ühele ei järgi, siis vot neidsamu lihapalle teen ma näpuga järge vedades. See on muidugi jabur, et see retsept kõigi nende aastate jooksul juba pähe ei ole jäänud. Ilmselt suhtun sellise kohusetundega lihapallide valmistamisse sellepärast, et olen teinud katsetusi nii- ja naamoodi, aga alati on just NEED lihapallid need, mille kohta ei tule ühtegi kobinat! Võib-olla mängib selles oma osa ka asjaolu, et retsept ise pärineb lastelavastuse “Karlsson katuselt” (see Anu Lambiga) DVD kaanelt:). Ma ei ole seda ümber ka kirjutanud. Kergelt rasvaplekiline oranž paber on köögisahtlis oma kindlal kohal. Viimane aeg, enne kui ta päris jubedaks muutub, on retsept siia blogisse ümber kribada. Märkustena ainult niipalju, et mulle meeldib nendes pallides hakkliha, mille koostises on 70% veise- ja 30% seahakkliha. Kuidagi paras on see suhe. Ja küpsetan lihapalle alati praeahjus, mitte pannil. Esiteks kõik need pritsmed ja siis ajakulu mitu pannitäit järjest praadides ja pidev keeramine ja…ühesõnaga, ahjus on palju mugavam. Lihapallid lähevad esialgu hästi kuuma ahju, et nad hakkaks kohe küpsema, mitte vett välja ajama. 10 minuti pärast võib temperatuuri alandada, et pallid pealt kõrbemata seest korralikult läbi küpseksid.

Lihapallid

400 g hakkliha (meile meeldib 70% veise- ja 30% sealiha)
1 hästi peeneks hakitud sibul
1 saiakannikas (või 2 viilu röstsaia või 1 dl riivsaia)
1 muna
1 tl soola
0,5 tl pipart
Vala saiale vett nii, et sai on kaetud. Leota pehmeks.
Kuumuta hakitud sibul pannil rasvaines kergelt läbi.
Sega kõik ained, lisa leotatud sai koos vedelikuga. Sega hakklihamass hoogsalt ja korralikult ühtlaseks ja kohevaks.Vormi käte vahel väikesed lihapallid. Tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 220-kraadises ahjus 10 minutit. Sega lihapalle. Langeta ahju temperatuur 180-le ja küpseta veel 10 minutit.
Nii lihtne see ongi.