OKO
Kui ma esimest korda OKO-s käisin, siis oli mingi kõrgem vägi ilmselgelt meie poolt, sest laupäeva pärastlõunal ilma reserveerimata Kaberneemes tühja lauda ees ootamas loota on suhteliselt õnnemäng ja/või puhas naiivsus (meie puhul pakun välja naiivsuse ühes plaanivaba tegevusega), aga restorani meeskonnale eneselegi üllatuseks nad meile koha siiski leidsid.
Me võisime ju OKO kulutulena levinud populaarsusest teadlikud olla, aga selle peale me tõesti ei osanud tulla, et isegi taolisel jahedal ja vihmasel kevadilmal see koht inimesi nagu magnetina mugavast linnatsoonist välja võiks meelitada, aga nii oli ja on.
Nüüdseks on ilusaks keeranud suveilmad inimeste alateadvuses oma töö teinud ja OKO on isegi nädala keskel puupüsti rahvast täis.
Kusjuures ma ei teagi, kas tegu on vana Kaberneeme kõrtsu uue hingamise saanud avarates ruumides, lummavas merevaates või minimalistlikult maksimalistlikus interjööris, aga vaatamata alati ees ootavale täismajale, on kohapeal väga rahulik ja mõnus olla.
OKO puhul on märkimisväärne just see, kui lihtsalt ja vähesega saab kohale anda selle “oma näo” ja veel sellise, kus sa ennast äraunustavalt hästi tunned. Koha valged, hallikad ja sinakad toonid ühes kauguses loksuvate merelainetega mõjuvad justkui hüpnotiseerivalt, samas kui pisidetailid nagu lagedesse veetud köiejupid, pisikesed paadid, triibud mööblidisainis ning uskumatu valgusküllasus meid sellest unelevast olekust taas välja kisuvad.
Aga, mis i-le punkti paneb, on ikkagi toit. Tõnis Siigur ei ole tublit tööd teinud mitte ainult maitseelamuse pakkumiseks, oma ja väga auväärne koht on ka kogu menüü visuaalsel esitlusel. Alustades tervituspuuga, kus ripuvad kuivatatud õunad; eelroaks pakutavate lambasigaritega, mis tuuakse lauda õrnalt tossavatena tuhatoosis , pearoana pakutava lamburgeriga, mis on iga burgerisööja ilmselge “dream come true” ja lõpetades kõigi laste lemmiku magusroaga-sõõrikupuu suhkruvatiga.
Proovitud eelroogadest võiks maksimumpunktid anda heeringale, millele pakuvad seltsi maitsevõi, kohupiimakreem ja soolakoorikus küpsetatud kartul. Kõik lihtsad ja tuttavad asjad ühel taldrikul, aga milline esitlus! Et “üllatust” tugevast soolakoorikust üldse kätte saada on vaja ettekandjat ja tema tugevat haamrilööki. Mängulise lähenemise tagajärjel pistab puruks löödud soolatükkide vahelt nina välja krõbesoolase koorikuga ülisuur kartul, mis toob meelde mälestused skaudipäevadest ja lõkkekartulist, mis olid minu vaieldamatud lemmikud.
Pearoogade valik menüüs on piisavalt mitmekesine, et igaüks enesele midagi leiaks. Leidub nii ulukipastat, juba mainitud lamburgerit, suitsu saanud veisepõske, maksastroganoff-i kui ka aeglaselt madalal kuumusel küpsetatud punakala.
Lisaks tasub teenindajalt küsida ka päevapakkumiste kohta, sest köögis toimetav noor ja usin kokapoiss pidavat päevapakkumistesse väga loominguliselt lähenema. Esimesel korral õnnestus meil tänu tema õnnestunud turupäevale saada imelist lesta ühes kevadkogritsatega, mis viis lihtsalt keele alla. Nüüdseks on aga avatud ka OKO suvegrill, kust jõudsid taldrikutele eriti mahlased ja maitsekad karbonaadilõigud.
Magustoiduks võib leida menüüst nii mustika hüüvet (ülemisel pildil), mis on mahe, tõeliselt mustikane ja pähliselt krõmpsuv; šokolaadikooki, mida saadavad vaarika toormoos ja vaniljejäätisest vormitud pall; sõõrikuid suhkruvatiga, mis vallutab kõigi laste südamed kui ka minu vaieldamatut lemmikut: põletatud vaniljekreemi (alumisel pildil), milles kitsejuust ja kardemon loovad geniaalse koosluse ning iga järgnev suutäis muudab meele järmise suhtes aina ahnemaks.
Magustoitude kohta võib samuti ettekandjalt lisainfot küsida, sest vahel on neil ka magusaid päevapakkumisi. Eelmisel korral oli selleks näiteks kohupiimakook valge šokolaadi, kevadise rabarberi ja maasikatega, mis oli täpselt nii hea kui nimi isegi juba lubab :)
