Minu esimene VENDANGE!

Möödunud nädalavahetusel tabas meid selline õnn, et meie head sõbrad Kristina ja Fabien võtsid meid kaasa tõelisele Prantsuse vendange´le (pr k viinamarja korjamine) Savoie Alpidesse. Ma enam ei mäletagi, kui mitu aastat oma elust olen ma aegajalt unistanud, et saaks ühel päris vendange´l osaleda ja nüüd sai siis see väike unistus teoks. Pildid räägivad niikuinii enda eest, aga lisan ikka mõned sõnad ka selgituseks juurde. Vabandan ka juba ette, et tänu ohtrale pildimaterjalile on tegu ühe lohepostitusega!

Jahimees Jackie…

… ja väike jahikoer Leo

Vaade viinamarjaväljalt pilves päeval

Sõbrad Mann ja Leo

Maailma mahlaseimad virsikud otse puu otsast

Aastaid näinud veinikelder

Need väädid pannakse suure vaadi põhja sõelaks

Viinamarjaväli asub järsul nõlval, mis tähendas, et meie linnavurlede siledatallalised tossud ei kõlvanud kuhugi – hommikuniiskes rohus oleksime lihtsalt mööda Alpe ühe mitte eriti lõbusa liu osaliseks saanud. Õnneks leidus garaažis kummikuid nii mulle kui Henrile, Mann oli aga nii kerge, et ei hakanud libisema. Vanas veinikeldris, mis asub viinamarjavälja ülemises otsas, asubki ühes ruumis üks hiiglaslik vaat, selle põhja pannakse viinamarjaväädid, et need toimiksid sõelana, ja nende peale kogutakse kokku kõik punased viinamarjad, mis me korjame. Hiigelvaadi kõrval on suur press, mille sisse lähevad kõik heledad viinamarjad, sest neist veini tegemiseks tuleb mahl neist kohe välja pressida. Kui kohale jõudsime, oli just lõpule jõudmas suure punaste viinamarjade vaadi veega täitmine, et puitu paisutada ja kontrollida, ega see läbi ei lase.

Sellised tumedad iludused…

… ja sellised heledad iludused

Enne kui korilased peale lasti

Sai veidi puud kergendatud

Virsikusaak ja Fabien, nagu tõeline Prantsuse mees, baretiga

Kollased virsikud

Maitseme eelmise aasta märjukest

Enne lõunat jõudsime veel väikses Bonvillaret külas Kristina juhtimisel ekskursiooni teha. Minu meelest elas pea igas majas mõni meie võõrustajate sugulane, küll tädi, küll onu, küll vanaisa jne. Mulle meeldis eriti keset küla asuv suur ja uhke leivaahi, kus terve külatäie leiba saab küpsetada. Küla kõige kõvem saiaküpsetaja on juhuslikult Fabieni isa, kelle kätetööd meilgi proovida õnnestus. Lisaks suurele külaahjule kuulub väiksem leivaahi ka ühe korraliku majapidamise juurde. Pea iga majapidamise juurde kuulub ka suurtest palkidest imepisike ait, mis näeb välja nagu muinasjutu-nõiamaja. Kiriku juurde jõudnud, nägime järjekordseid jahimehi oma päevatööga lähenemas – seekord oli oma otsa leidnud metssiga, mitte just kuigi suur isend, jahimeeste enda jutu järgi 30kg tühjendatult.

Majad-aiad on kõik ilusti kaunistatud

Aiast võib võtta värskeid Kreeka pähkleid, millest peagi hakatakse õli pressima

Kristus keset küla

Kristina aitab meil küla leivaahju sisse piiluda

Külameeste selle päeva sõjasaak

Selle sügise saak

Mõne nädala taguse külapeo kaunistused on veel üleval

Ja oligi aeg meie esimeseks Savoie lõunaks. Istusime laua taga lausa üheksakesi. Esimeseks käiguks oli vene salat ehk peedi, kartuli ja porgandi salat vinegretiga. Fabieni ema rääkis, et tema ema oli selle salati alati eelmisel päeval juba valmis teinud, siis öö läbi jahedas seista lasknud ja vahetult enne serveerimist veel omatehtud majoneesiga läbi seganud. Kujutan ette, et mõlemad variandid on ühtviisi maitsvad. Edasi saabus lauale traditsiooniline Prantsuse “ühepajatoit” ehk pot au feu, mis oli juba varahommikust saati, kui Fabieni ema oma puust korviga põllul käis ja sealt omakasvatatud porrusid, väikseid naereid, kartuleid ja porgandeid tõi, kiirkeedupotis koos veiselihaga keenud. Prantsuse keeles nimetatakse kiirkeetjat väga vahva nimega “cocotte minute”, mida võiks tõlkida muuhulgas ka “minuti kanaks”. Potti ei läinudki muud kui kontidega veiseliha, sibulad, mis olid pikitud nelkidega, köögiviljad ja sutsuke soola. Liha oli lõunaks mõnusalt pehmeks keenud ja kõik see kraam sobis suurepäraselt oma maja punase veiniga ja ohtra sinepiga. Seejärel oli käes aeg nautida ohtraid Savoie juustusid – kuulsaid Tommesid, Reblochoni, Beaufort´i jne, kaalsaseks ikka punane vein. Ja lõpetuseks, magustoiduks, veel meie kaasa toodud banaani, Kreeka pähkli ja šokolaadi keeks grenadilli võidega. Pärast sellist söömaaega ju lihtsalt on vaja väikest siestat, et leiba luusse lasta, või mis?

Vene salat

Pot au feu

Kontidega liha pot au feu seest

Ja kogu ilu taldrikul

Savoie juustud

Ilm oli pealelõunaks juba üksjagu selginenud ja meie läksime veidi ümbrusega tutvuma. Kitsastel sinkavonka teedel läks auto tagaistmel isegi lühikese vahemaa puhul süda kergelt pahaks. Ega see Alpides elamine ikka naljaasi pole, ma pean ütlema. Jalutasime Alpi-aasadel ja mägijõe ääres ja imetlesime meid ümbritsevaid hiiglaslikke mägesid. Veel mitu päeva hiljem tuletasid mu valusad reielihased seda ilusat mägist laupäeva mulle meelde :). Lõpetuseks arvas Fabien, et enne kojusõitu võiks metsa seenile minna. Meile see mõte muidugi meeldis, eriti arvestades, et olime varem kohanud mitut inimest metsast ilusate puravikukottidega väljumas. Kõigile jagati jalutuskepid kätte ja asusime mäe otsa rühkima. Mida me aga ette ei kujutanud, oli see, et Alpides seenel käimine pole mingi jalutuskäik. Põhimõtteliselt tuleb kõlkuda ühe käega pea püstloodis mäekülje peal kasvavate puude tüvede küljes ja teise käega seeni haarata, kui midagi kõlbulikku silma jääb. Ühel hetkel leidsime meie, et asi läheb liialt ekstreemseks ja asusime koduteele. Fabien aga kogenud savoielasena arvas, et tema tuleb siiski koju läbi metsa ja vaatab, kas mõni seen ehk tee peale jääb. Suur oli meie üllatus, kui mõne aja pärast väljus ta metsast tõepoolest kotitäie hiiglaslike puravikega, ise Mowgly mängimisest pisut kriimustatud ja porine. Aga õnnelik! Meie ka, sest meid ootas ees õhtusöök, mille üks käik sisaldas endast ka äsja metsast väljunud puravikke.

Siis kui päike välja tuleb

Midagi eriti kohalikku – Genepi siirup, mida tehakse mingist pujust ja mis maitseb nagu arstirohi :)

Kas pole võimas?

Meie rõõmurull on loodusesse saanud

Üks suuremat sorti ait

Lehmad mägiaasal, kõigil kolisevad kellad kaelas

Mägioja

Nagu filmis

Fabieni 10 minuti seenesaak

Väike kiviraidur

Õhtusöögi eel hämmastas mind Fabieni ema, kes ühel hetkel ütles, et “oi, kell on juba 20, aga mina ei teagi veel, mis ma täna söögiks teen”. See ei oleks muidugi midagi üllatumisväärset olnud, kui poole tunni pärast poleks laual taaskord mitmekäiguline õhtusöök auranud. Millise kergusega see kõik tundus tal käivat. Sissejuhatuseks toodi lauale suur pott pot au feu keetmise rammusat kondipuljongit, et sellele väikseid Beauforti tükke sisse lõigata ja supina süüa. Seejärel valmistas Fabien ise oma seenesaagist suurepärase omleti. Ja siis edasi jällegi juustud ning magustoiduks värske õunapüree. Hämmastav, kas pole!

Siis kui öö laskub Alpidele

Järgmisel hommikul ärkasime vara, sest taevas oli pilvitu ja päiksekiired hakkasid Alpide tagant juba ilma üles kütma. Kiire kohv ja moosisai, tööriided selga ja põllule. Igaüks sai väiksed oksakäärid ja plastist ämbri ning “oma vao”. Töö käib nii, et igaüks korjab oma vao (või siis rea, vagu on nagu imelik viinamarjaheki kohta öelda :) võimalikult tühjaks, aga jälgib poole silmaga ka naabri rida, juhuks, kui midagi on seal kahe silma vahele jäänud. Terve kobar tuleb ära lõigata ja kõige täiega ämbrisse panna. Ma pean ütlema, et vaatamata tõsiasjale, et viinamarjaväli asus tõeliselt järsu kallaku peal, oli tegemist mõnusa tööga, sai naabritega lobiseda, päike paistis ja meeleolu oli hea. Natuke häirisid muretut olekut herilased, kes veel viimast püüdsid võtta ja olid end mõne viinamarja sisse hommikueinele sättinud. Üldiselt meil vedas, sest just selleks aastaks oli soetatud selline väike roomikutel sõitev mootorkäru, mis kõik korjatud viinamarjad mööda mäenõlva üles vaadini sõidutas. Tänu sellele masinale saime korjata ülevalt alla, varasematel aastatel pidi korjama alt üles minnes, sest nii säästeti neid mehi, kes suurtesse plastanumatesse kokku kogutud viinamarjad seljas tünnini pidid vedama. Umbes kella 10 paiku võeti klaasike eelmise aasta valget veini ja söödi Fabieni ema küpsetatud pisikesi saiakesi kõrvale. Peale seda jätkus tööd veel paariks tunnikeseks. Samal ajal toimetas ema väsimatult väikses köögis, mis veinikeldri teisele korrusele ehitatud on, et talgulistele lõunat valmistada. Selleks ajaks, kui viimased viinamarjad hiiglaslikku vaati kukkusid, oligi laud kaetud. Sissejuhatuseks eelmise päeva Vene salat, millesse selleks päevaks oli lisatud keedetud rohelisi ube. Seejärel keedukartulid, soolatud seaküljest keedetud liharoog ja traditsioonilised Savoie vorstid, diot´id. Need on sealihavorstid, mis kõigepealt pannakse köögilakke rippuma ja kuivama, ning seejärel säilitatakse kaetuna üleni toiduõliga. Kui on soov neid valmistada, siis võetakse nad õlist välja, kuivatatakse pisut, keedetakse või küpsetatakse ja serveeritakse koos sinepiga. Kõik maitses suurepäraselt! Peale seda tugevat praadi asuti taaskord maitsvate juustude kallale ja magustoiduks pakuti sealtsamast viinamarjavälja kõrvalt puu otsast äsja korjatud maailma kõige mahlasemaid-magusamaid punaseid virsikuid. Lõpetuseks tehti veel tass kohvi ja mehed avasid purgi hapukirsse, mis olid hulga aega kanges marc´is (kujutan ette, et see peaks olema midagi brändi taolist) seisnud. Ja oh issake, kui kange alkoholisisaldusega need kirsid olid. Tõeline meeste magustoit, sest naisi niidaks see kraam vist küll loogu! :)

Puhkehetkel

Aga meil oligi aeg hüvasti jätta imeilusa Savoie ja oma supertoredate võõrustajatega, sest ees ootas 6-tunnine kodutee. Hiiglasuured tänud teile, Kristina ja Fabien, et meid kaasa võtsite, ning Marilou ja Jackie, et meid vastu võtsite. Saime ikka tõelise elamuse küll.