Asparagus officinalis

Kõigepealt teadaanne – 2012 aasta kevad-suvel on Tartu linnas nähtud sparglit tervelt kahes müügikohas – Tartu turuhoones ja Lõunakeskuse taluturu (FIE Anu Somelar kasvatab ja see on suisa ametlikult mahe (nr 148678)). Meie mõttetult üleshaibitud linn (selle väite partsatas välja tsaar-isemõtleja Mõisa Jürka, PM 16.06.12) on kah just kui nagu sammukese gurmaanlusele lähemale astunud. Muidugi kui uskuda Mõisa, siis on kõik väljaspool suur-Tallinnat investeerimisviga ja kes teab kas järgmine aasta enam sparglit on…

Ma olen seda kohvik Spargli juttu veidi edasi lükanud, umbes nii kuu. Esiti selle kohupiima panna cotta pärast mida ma ei saanud. Aga lisaks sellele ei ole leidnud kätte seda õiget mõttelõngaotsa. Sest asjadest mis on sellised lihtsad, kenad, meeldivad on kuidagi oluliselt keerulisem kirjutada kui näiteks sellistest mis on kuidagi nõmedad või mingit moodi hoopis eriti toredad. Ma siis soojategemiseks alustan kahe sellise asjaga, sest eraldi postitusi neist ikka ei saa; ja jõuan ilge pika ringiga Sparglini.

1) Kõige-kõige koledam toiduelamus viimase-ma-ei-tea-mitme-aasta-jooksul pärineb nüüd Rakverest kohast nimega Turuplatz. Selles mõttes, et eks igasugune päevaprae ja kesklinna sööklate lobi on nagu on (nii meil siin kui teisteski linnades), selline elamust mitte-tekitav ja juba paari tunni pärast ei pruugi meeleski olla mida sõid. Ning kui juhtub midagi tõeliselt head taldrikule, siis on see pigem üllatav. Aga no selline keskpärasus on kuidagi normiks kujunenud ja sööma ju peab, nii et ma ei hakka siin mingit viha genereerima. Ühesõnaga, seal sohvabaaris oli mu eeldus ka selline, et tuleb mingi normaalne harjukeskmine praad ja kõht saab täis. Tellisin – mozzarella-kanafilee kartulipudrurosettide ja karrise metsapähklikastmega (10,50€). Ainsad positiivsed aspektid mis ma suutsin leida olid tõsiasi, et kana polnud purukuiv ja kartulipudrurosetid oli vaatamata erkkollasele värvile siiski päris kartulist mitte pulbrist tehtud (vist). Aga filee sees olnud mozzarellast sõitis täiega üle sinna topitud päikesekuivatatud tomat. Karrikastmest üritasin välja nokkida metsapähkleid (väärt kraam ju iseenesest) kuid ei tulnud sellega toime, sest see karri oli too much. Lisaks oli kanafilee alla pandud kulbitäis ketšupis hautatud köögivilju. Jah, KETŠUPIS, ma olen selles veendunud. Lähemal uurimisel osutusid need suvikõrvitsaks ja paprikaks. Üritasin ka neid välja nokkida, aga ei suutnud. Ja peale kanafilee ning kahe kartuliroseti ei läinud mul mitte midagi alla. Seda pole ammu juhtunud. Kahju. Ja kurb ka. Et selline mälestus jääb sellest kohast.

Rakvere

2) Aga nüüd rõõm ka. Uus lokaal Pirogov mulle täitsa meeldib. Muusika valik normaalne ja mitte liiga vali, maalid seintel ja teenindus väga meeldiv. Akna peal hea istuda. Ja ungarlane teeb suppi. Mulle tema supid väga meeldivad (2,55€ per kauss, ja kauss ei ole mingi sõrmkübar). Sellised tummised leemed, mitte mingi lürr. Ma ainult loodan, et kui ta sügisel Ungarisse läheb siis säilib tal kuidagi võimalus suppidele kvaliteedikontrolli teha. Sest ma olen veendunud, et Eesti kokad hakkavad kohe koonerdama. Ei pane küüslauku korralikult. Ja leiavad, et kuivatatud estragon kõlbab kah. Jne.

Küüslaugusupp

Et siis kohvik Spargel. Neil on kodukas ja nagu kombeks jagatakse jooksvat infot FBis. Käisime seal juba mõniaeg tagasi ning tegime pererahvale palju nalja (loomulikult on väga naljakas kui tulevad mingid tšikkid ja hakkavad pildistama). Mida nägi ja kuulukse võib ka siit lugeda. Ma ütleks omalt poolt, et Spargel on meeldiv; meeldiv on nii toit, atmosfäär, muusika (Ewert and The Two Dragons ja Mari Pokinen näiteks) kui teenindus. Ja ma peaks õppima nagu näiteks Grazi puhulgi, minema natuke-natuke kesklinnast eemale. See ei ole ju nii raske ja koht pole üldse kaugel. Jaa, see Riia mnt tundub olevat selline koera saba millest üle ei saa. Aga tuleb pingutada. Ja tasub ära

Võib olla ainut üks mini-vigin. Ma saan aru, et menüü on sellisel kilul paberil (noh tavaline koopiapaber), et oleks lihtne ja hea ümber teha koguaeg ning seda kui pole investeeritud lamineerimisse, köitmisesse ja nahkkaantesse peetakse üldiselt kvaliteedinäitajaks. Ja ma olen täiesti-täiesti rahul lihtsa paberiga. Aga seda ma väidan küll, et MS Wordiga on võimalik sõbraks saada ning siis on võimalik see menüü kahes tulbas teha ka nii, et reavahed on normaalsed (parem loetavus), hinnad kõik reandatud ja kirjastiilid ühtlased.

Caesari salat kanafileega oli mahe ja aus (mitte mingeid kirsstomateid või paprikat või muud jõledust). Samas selle maheduse tõttu teen ma oletuse, et see rooma salat polnud Kuusiku ega Ääre talu oma? Ja ka juust oli pigem Forte?

Kohupiima panna cotta tasus tõesti proovimist. Üheltpoolt nagu täielik nostalgialaks – kohupiim ja rabarberikisell, aga teisalt üldse mitte see mis mulle selle magustoidu juures ei meeldinud – kui kohupiimaklip pandi sooja kisselli sisse. Oleks teise portsu veel söönud

Tsitrussoolalõhe kiivi- ja kurgisalatiga nägi väga ahvatlev välja.

Lambakotlet köögiviljahautisega. Väga hea kotlet ja hautis olid. Samas see majoneesiga segatud salatituts polnud just minu maitsele. Ning selgus ka põhjus miks on kõik söögiriistad lauapeal purgis – sest neid kõiki võib vaja minna. Kahvli-noaga sööd kotleti, lusikaga hautist.

Risoto spargli ja spargelkapsaga. Maitsest olevat tunda olnud, et spargel polnud värske. Tuligi välja, et külmutatud ja imporditud. Aga risoto ise olevat olnud siiski aus.

Sea sisefilee, läätsede, punase kapsa ja trühvlikastmega ning hiidkrevetisalat tomati-chillikastme ja hirsiga olevat samuti meeltmööda olnud (aga nende piltidega ma polnud rahul, nii et vaadake Ülle omi).

Šokolaadi kolmik

Mulle ‘ullult meeldib kui magustoit ei ole kook. Või no võib muidugi olla. Aga üldiselt on alternatiivid koogile jäätis või pannkook, halvimal juhul puuviljasalat. Aga kreembrülee, panna cotta ja see veinis hautatud pirn vaniljekastmega (jees vaniljeseemned täitsa olemas) on õiged magustoidud.

Kreembrülee (mulle meeldib nõnda kirjutada, kõlab eestipäraselt)

Ja lastele! Lapsed on enamusele toitlustuskohtadest vist üks tülikas lisaprobleem, mis lahendatakse eraldades sügavkülmas riiuli friikartulile ja kalapulkadele. Aga mitte Sparglis. Näete jah? Karulipuder, lihapallid ja kurgi ning tomati viilud. Ei ole raketiteadus, aga laps sõi ja paistis, et rõõmuga.

—-

*no otsa oli saanud. Ja kokk käis peale, et peab ikka proovima tulema.