Coq au Riesling
Nimetus on väga lahe ja kõlab igati uhkelt, aga tegelikult on tegemist ühe Nigella hästi lihtsa kanaroaga. Nigellalikult külluslik krõbedaks praetud peekoni ja rieslingus pehmeks hautatud kanaga toit on tõeliselt mõnus, eriti kui sellele ohtra tilli ja parmesaniga särtsu veelgi juurde anda. Kusjuures, peale koolis tehtud boeuf bourguignon‘i, kus liha 24 h punases veinis hauduma pidi, on see alles teine kord, kus ma teen toidu, mille sisse tuleb valada terve pudeli veini. Lahe!:)
Soovitan kindlasti kasutada kana kintsuliha, sest võrreldes rinnafileega on kintsuliha oluliselt mahlasem ja maitsekam. Kui kintsufileed parasjagu ei ole poes, siis võid kasutada ka kondiga kanakintsusid. Kanatükid võid jätta vabalt enne hautamist praadimata (nii on see ka originaalretseptis), aga minu arvates on liha enamasti oluliselt maitsvam, kui teda on enne küpsetamist pruunistatud (v vastupidi ehk pärast pikka aeglast küpsetamist veel pannil üle praetud nagu seda restoraniköökides pärast suiidimist tehakse). Annab kohe hoopis teise meki lihale ;-)
Alsace’is pidavat Coq au Riesling’ut söödama võiste nuudlitega, seega otsustasime lisandi valikul makaronide kasuks. Seekord on aga tegemist täisterapastaga, sellest ka pruunikam värvus. Parmesan ei ole muidugi just kõige stiilipuhtam lisand Alsace’i algupäraga toidu juurde, aga ma ei saa sinna midagi parata, et kui pasta juba mängu tuleb, siis käsi iseenesest sirutub parmesani järele …
Kanaprae kogus on suur ja kuuele inimesele – isegi kui nad on suure söömisega – jätkub sellest täiesti vabalt. Me olime neljakesi ja u pool jäi veel järgi. Aga üles soojendatult järgmisel päeval ongi Coq au Riesling kõige parem nagu Nigella ütleb. Ja nii ongi, kuigi ka tegemispäeval on see hästi maitsev!:)