Hanoi

Pärast päikselist ja sooja Saigoni tundus Hanoi esimesel hetkel külm, vihmane ja kõle. Mulle räägiti Saigonis, et Hanoi on küla, millele on muidugi raske vastu vaielda:), aga kui küla, siis vähemalt maailma suurim (üle 4 miljoni elaniku ametlikult). Seega mu Tallinnast pärit kursavendadel, kes ülikooliajal rääkisid, et Tartu on maailma suurim küla, ei olnud kindlasti õigus:):):)

Hanoi võttis meid neljapäeva õhtul vastu vihmasaju ja jahedusega. Meie hotell on küll väga hea koha peal, aga ma isegi ei tea, kas seda soovitada julgeks, sest kui saad viiendal korrusel toa nagu meie alguses, siis on duši all käimine (eriti aga pikkade juuste korral pea pesemine) ikka suht keeruline, sest veesurve on pea olematu ja minu jaoks, kes ma olen harjunud kuuma duši all käima, on vesi ikka kohe väga külm. Ja siis see kiviaegne internet … Saime küll toa viimaseks kaheks ööks ümber vahetada, aga selles toas on jälle levi praktiliselt olematu. Olin juba Saigonis kõigi mugavustega ära harjunud, niiet esimesel õhtul tekkis korraks küll tunne, et kuhu ma sattunud olen:) Maailmas on aga hullemaidki asju, kui halvasti funktsioneerivad dušš ja internet ning pärast hommikusöögiks söödud pho bo’d ja ühte imemaitsvat kohvi oli elu juba hoopis ilusam:)

Käisime esimesel päeval linnas ringi ja pean tunnistama, et minule Hanoi väga meeldib. Siin paistab olevat ka ülilihtne orienteeruda (või siis oli Priit eelmises elus vietnamlane), sest oleme kaarti praktiliselt kasutamata igale poole, kuhu vaja, ilusti kohale jõudnud. Priit ise ütleb, et Hanois teeb ringi käimise nii lihtsaks see, et siin on järved. Linnad, kus on mingi veekogu, pididki tema arvates alati olema lihtsad ja arusaadavad. Mina muidugi ei jaga siinset süsteemi üldse ja nagu Saigoniski, ei tea ma ka siin isegi meie kodu aadressi:) Saigonis oli mu kõige iseseisvam tegevus liftiga sõitmine juhul, kui midagi oli maha jäänud, ja siin on mul õnneks võimalik rahulikult blond edasi olla …:)

Hanoi Old Quarter on tõeliselt eriline eklektiline koht, kus tänavad on ülikitsad (majad on kitsad igal pool), aga elu keeb tõelise hooga. Niigi ahtad kõnniteed on täis parkivaid mootorrattaid, samuti müüakse igal pool toidu ja muud kraami, tehakse pediküüri, lõigatakse juukseid jms, niiet kõnniteedel käimine on praktiliselt võimatu. Lisaks on igale vabale ruutmeetrile paigaldatud imepisikesed plastiktoolid ja -lauad, mis on täis tänavatoitu söövaid kohalikke.

Hanois on ka hästi palju lahedaid baare ja “vanaema juures” tüüpi õllekaid, mis õhtuti paksult rahvast täis. Selles mõttes on erinevate lahedate kohtade valik ikka hoopis suurem võrreldes Saigoniga. Ja kui Saigonis ma teisi expatte peale kaksikute vist ei kohanudki, siis siin saime juba esimesel õhtul tuttavaks terve hulga Hanois elavate eurooplastega.

Ja fakt, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane, sai taaskord kinnitust:) Mulle juba hetkeks hakkaski Hanois tunduma, et hoog võib raugeda, sest siin me kedagi ei tunne. Kui aga hotelli tagasi jõudes oma arvuti lahti tegin ja Madli kirja nägin, sain aru, et muretsemiseks polnud põhjust nagu alati:) Madli elab Hanois ja oli mu blogist lugenud, et saabun Hanoisse ning pakkus välja, et ta võib mulle linna tutvustada. Ja juba tunni pärast olimegi skype’is kokkusaamise kokku leppinud:) Lisaks Madlile ja tema brasiillasest elukaaslasele Marcelole oli õhtustamas üks terava huumorisoonega ülilahe itaallane koos oma vietnamlasest naisega, Madli portugaallasest keeleõpetaja oma vanematega, üks siinses koolis prantsuse keelt õpetav prantslanna jv mitmeid muid põnevaid inimesi:) Käisime ühes tänava-söögikohas, kus nad on korduvalt varem söönud ja mida usaldavad, seejärel ühes prantsuse kohvikus ja edasi oli juba täielik deja vu värsket vaadiõlut müüvas õllekas …:) Small world!!! Reedel ei olnud küll pidu hommikuni nagu Saigonis, sest pidime laupäeval vara ärkama, et Ha Long Baysse sõita. Ja – olgem ausad – siinne ilm ei soosi ka väljas istumist, erinevalt Saigonist, kus võid rahulikult oma kleidiga ilma salli ümber võtmata hommikuni ennast hästi tunda (kui just öösel mootorrattaga sõitma ei lähe – siis on ikka midagi veel kleidi peale ka vaja panna):) Ostsin Saigonist ühe täiesti ebavajaliku jope ja kui see ei oleks nii põhjalikult kokku pakitud (õigemini küll kokku teibitud) ja mul oleks sinna juurde ka midagi sobivat jalga panna, siis kuluks see siin igati marjaks ära …:)

Ha Long Bay‘st, mis on valitud maailma looduslike imede (natural wonders) hulka, kirjutan vast eraldi v siis panen pilte Flickr’isse. Igal juhul kui siia kanti sattuda, siis soovitan seal kindlasti ära käia, kasvõi juba imeiliste stalaktiitide ja stalagmiitidega koobaste pärast. Ühepäevane trip sinna on aga  veits väsitav, niiet täna magasime kuni lõunani. Oleks vist kauem maganud, aga kella 2ks olime õnneks Madli ja Marceloga lõuna kokku leppinud ühes nende poolt välja valitud mereandide restoranis:) Hommikul 9 ajal käisime ka all söömas, sest sõbralik hotellipersonal muretses ilmselt, et me nälga jääme ja helistas ekstra meile tuppa, et ikka hommikust sööma läheksime. Väga armas neist!:) Ja täis kõhuga oli uni loomulikult veelgi parem:)

Täna oli ilm juba mõnusalt soe ja pärast lõunasööki käisime ooperimaja hoovis asuvas armsas kohvikus kohvi joomas ning jalutasime Madliga kuni õhtuni linnas. Lõunasöök ise oli aga järjekordne “vau”kogemus! Omal käel ei oleks kindlasti seda restorani leidnud, sest see asus Vietnamile tüüpiliselt ühes tagahoovis. Saigonis käisime ka mitmetes sellistes täiesti ära peidetud baarides, kuhu sai läbi kitsa hoovi v mis asusid teiste söögikohtade v hoonete taga. Kui sul kohalikke tuttavaid pole, siis ise ei satu kunagi sellistesse kohtadesse, sest sa lihtsalt ei oska kahtlustadagi, et nt sellisest kangialusest läbi minnes ootab sind ees ülihea mereandide restoran. Mõlemal pool käigu äärtes olid akvaariumid kalade jt mereandidega

ja käik viis sellisesse hoovi, kus mõlemal pool potilillede taga olid laudade rivid

Kuna kohapeal selgus, et kell 2 pannakse köök mõneks tunniks kinni, valisid meist varem kohale jõudnud Madli ja Marcelo juba toidud ära. Jube hea, sest nii rikkaliku valiku juures on alati raske otsustada, mida võtta, ja nemad panid kokku ideaalse valiku kõigest:) Sõime kammkarpe, krevette tamarindikastmes, merekarpide ja vesi-spinati (ik morning glory) suppi, mingeid hästi suuri rohelise sibulaga merekarpe ja meretigusid sidrunheina kastmes. Kõik oli muidugi imemaitsev ja peale riisi ei jäänudki vist midagi järele, kuigi alguses seda toiduhunnikut vaadates oli küll tunne, et kui pool sellest ära sööme, siis on isegi hästi:)

Kammkarpidel vist ei ole siin hetkel hooaeg, sest mitte üheski teises restoranis, kus ma neid küsinud olen, ei ole kammkarpe parasjagu olnud, kuigi menüüs on nad ilusti kirjas. Pildil olevad kammkarbivardad ja -salat pidid aga olema Jaapani kammkarpidest, mis on sellised pisikesed

Ja kes Hanoisse sattudes peaks tahtma seda restorani külastada, siis nimi on Pho Bien ja asub 14 Trang Thi. Soovitan!:) Ja muidugi, suured tänud Madlile ja Marcelole – Teiega oli tõesti hästi tore!!! Kusjuures, Marcelo, kes on paar korda juba Eestis käinud, jumaldab Eesti kööki!:) Ja Saku õlu meeldib talle ka, aga selles osas on muidugi veits arenguruumi ja kui ta suvel Eestisse tuleb, lubas Priit teda ka teiste õlledega kurssi viia:)

Nädalavahetustel on õhtuti kuni keskkööni avatud ööturg – lähme kohe vaatame ise ka, kas on nii võimas nagu räägitakse:)

Siin aga paar pilti söögikohast, kus reede õhtul käisime. Selliseid keedetud, küpsetatud v tooreid linnukesi, kellel pea ja varbad veel küljes, on siin igal pool tänavatel müüa

“Peakokal”, kes suurel pannil vokkis, väiksemal fritüüris, paistis olevat vaid üks abiline

nõudepesutiim oli aga kolmeliikmeline :)

ja siis veel mõned random pildid linnast ka – ohtralt mootorrattaid, elektrijuhtmeid, punaseid sirbi ja vasaraga lipukesi ja draakoneid ning ülikitsad majad. Süüa v söödavaid asju osta saab ikka igal sammul:)