Hiina uue aasta pidustused

Hiina uue aasta saabumine (kirjutasin sellest juba põgusalt siin ja natukene enne reisi ka LP-s), mida tähistatakse kokku 15 päeva, on huvitav aeg viibimiseks riigis, kus see on kultuuri oluline osa:) Kuna uus aasta tähistab ka kevade algust, siis tihti nimetatakse neid pidustusi ka kevadpühadeks, samuti laternafestivaliks tänu punastest laternatest kaunistustele, mis sel ajal maju, tänavaid, templeid ja kodusid ehivad. Eriti tore on muidugi igaõhtune ilutulestik, mida igati lahe on vaadata mõnes kõrgemas hoones, nt 57-ndal korrusel kaksiktornide (Petronas Towers) kõrval olevas katuseta baaris Marini’s on 57, kus me KL-is olles kokku kolmel õhtul käisime. Väga mõnus koht, eriti siis, kui kuulsad tornid kõrval on tuledes. Reede ja laup õhtul on põlevad tuled kauem kui nädala sees ja nt pühapäeva õhtul kustutati juba kesköö paiku ära. Aga ilusad vaated linnale (ja ilutulestik) olid ikka, niiet see on kindlasti üks koht, kus KL-i minejatel tasub õhtuti väike drink teha:) Aga et ma õhtul seal baaris kasutasin pildistamiseks ainult telefoni, siis lisan siia hoopis paar tänaval ja pargis tehtud fotot

Tornidesse saab ka üles minna, aga piletid tuleb reeglina päev kuni paar ette bronnida v ära osta. Tasub minna päikseloojangu ehk u kella 7 ajal õhtul, siis on lahe vaadata, kuidas pimedaks läheb. Siin ka mõned pildid juba ülevalt, sh silla pealt, mis neid kahte torni ühendab

KL, kus muidu pidid olema tohutud ummikud, oli selle aja (e 10 päeva) jooksul, mis meie seal viibisime, üllatavalt rahuliku liiklusega. Ja seal elavatel tuttavatel oli aega meiega tegeleda, kokku saada ja väljas käia, sest tööalaselt on esimene nädal hästi rahulik. Lastel on terve nädal vaba ja samuti paljudel täiskasvanutel, aga mõned (eelkõige jõukamad) inimesed puhkavad ka kõik 15 päeva, mil pühad (ehk kevadfestival) kestavad. Sama kaua on üleval ka kõik kaunistused – peamiselt punased laternad, aga hästi palju on ka kollaseid ja punaseid ananasse. Ananass tähendavat hiina keelest otsetõlkes “kuld/rikkus tuleb” ehk sümboliseerib varandust ja jõukust. Hiinlased on tohutult ebausklikud ja iga asi on seotud mõne sümboliga, nt siin on väike loetelu, mida üks v teine asi tähendab.

Üksteisele kingitakse ka ümbrikke, mille sees on “lucky money”, kuid kinkijaks võivad olla vaid abielus olevad inimesed ja rahatähed, mida ümbrikesse pannakse, valitakse eriti hoolikalt. Õigemini – inimesed käivad ekstra pangas ilusaid uusi ja siledaid rahatähti vahetamas. Ka neis ümbrikes, mis meile Malaisias kingiti (punased kuldsete tähtedega), olid sees täiesti kortdudeta kasutamata rahatähed. Alumised kolm ümbrikku andis mulle Chedi peakokk Simon, kui ma temaga artikli jaoks käisin juttu ajamas. Simon oli ekstra palunud oma naisel Londonist need saata ja nendes ümbrikes muidugi raha ei olnud ;-)

Poodides ja turgudel on punasid ümbrikke õnnetoova raha jaoks ikka päris suur valik ning neid võib kinkida 15 päeva jooksul igal ajal

Hiinlaste kogukond Malaisias on erinevatel andmetel u 25-30 % ja nemad domineerivad ka ärimaailmas. Nt Penangil, kus on vist suurim hiinlaste kogukond ja isegi juhid on hiinlased (minu teada ainus maakond Malaisias, mida juhib opositsiionipartei), olevat kaks nädalat Hiina uus aasta pidustuste tõttu praktiliselt võimatu kaupa tellida, sest nagu ühe baari omanik mulle ütles “all business is Chinese”.

Kuigi hiinlasi on Malaisias palju, ei saa siiski öelda, et nad ülemäära ühtsed oleksid. Põhjas ja lõunas räägitakse peamiselt hokkien‘i (see on ka Singapuris levinuim murrak), keskel, sh KL-s aga kantoni’t, kusjuures üksteisest nad omavahel aru ei saa, mis tähendab, et suheldakse kas inglise v malai keeles. Hiinas pidavat üldse olema tuhandeid dialekte, aga kuna seal on ametlik mandarini “keel”, siis õpivad paljud Malaisia hiinlased samuti oma koolides ka seda murrakut, et oleks lihtsam hiljem läbi lüüa – Hiina on ju ikkagi suur kaubanduspartner. Hiinlastel ja malaidel on muuseas ka eraldi koolid ning nendes koolides, kus on mõlemad rahvused esindatud, on neile eraldi klassid. Jõukamad hiinlased ja mõned üksikud eriti rikkad malaid panevad oma lapsed rahvusvahelistesse koolidesse, kus käivad ka sealsete välismaalaste lapsed ja kus üppetöö on inglise keeles. Haridusetase ja kõik muu pidi nendes koolides olema tavakoolidest valgusaastate kaugusel. Hind selle hariduse eest polevat ka muidugi just väike:)

Kui ma siin hiinlastest juba räägin, siis lisan siia ka ühes George Town’i muuseumis (Penang Museum) tehtud pildi kingadest, mida vanasti jõukamatest peredest pärit hiinlannad kandsid. Kõik on kindlasti lugusid kuulnud, kuidas juba pisikestel tüdrukutel pandi jalad niimoodi kinni, et need kasvad ei saaks, sest pisikest jalga peeti imeilusaks ja see oli üks peenema/kõrgema seisuse tunnuseid. Deformeerunud jalgadega naised ei olnudki ise võimelised kõndima ja neid kanti teenrite poolt kandetoolides. Et need kingad (ja nende jalad) aga nii pisikesed olid (võrdluseks sai käsi juurde pandud), sellest ei olnud mul muidugi aimugi …

Kui aga rääkida uue-aasta peost, kus võõrustajaks oli kõrge riigiametnik (ühe ministri nõunik), keda võis küll pildistada, kuid kellest pilte ei tohi internetti panna, siis see oli üks suur söömine (no ja joomine ka):) Peo hitiks oli imemaitsev krõbedaks küpsetatud naha ja suussulavalt pehme lihaga siga, mis lõigati lahti, kui juba mitmed käigud toitu olid serveeritud (ja söödud).

Ja lahtilõigatud hõrk sealiha krõbeda nahaga

Üks olulisemaid toite, mis kohe esimesena serveeriti, oli “õnnetoov salat”, mida Malaisia keskosas domineeriva Hiina keele murrakus ehk kantoni keeles nimetatakse “lo hei’ks”. Siit saab selle salati (sh erinevate komponentide tähenduse) kohta pikemalt lugeda.

Kõik kastmed valatakse ülejäänud komponentidele, pigistatakse peale laimi ja siis kõik lauasolijad oma pulkadega ajavad salatit segamini ja viskavad seda õhku ise samal ajal oma soove soovides:)

lõpptulemus, mida sööma hakatakse, on siis selline:)

Kindlasti peab laual olema alati ka terve kala, see meie oma oli kohe päris suur

Aga igasuguseid muid roogasid tuuakse ka järjest lauda alates kanast sojakastmes lõpetades erinevate aedviljade ja omletiga

Aeg-ajalt tõusis mõni laudkond (siin siis meie oma) püsti ja karjus kõik koos toosti

Pidu toimus mägedes asuvas linnakeses KL-i lähedal, kuhu oli u 45 minutuline autosõit mööda kiirteed.

Vaade resto terrassilt

ja mõned pildid ühed tüüpilisest hiinakast ka, mida Malaisias on ilmselt tuhandeid

Igal päeval Hiina uue aasta pidustustel on oma tähendus ja nt 8. päeval on pidustused Jade Emperor’i auks, kus põletatakse temale mõeldud ohvriande ja ilutulestik on veelgi võimsam, kui teistel õhtutel. Samuti toimub lõvitants, mille puhul usutakse, et valjud trummi- ja timpanihelid koos tantsiva lõvi näoga ajavad välja kõik kurjad vaimud. Sattusime KL-s täitsa juhuslikult vaatama liondance’i, mis on täiesti uskumatu vaatemäng, sest ühe suure lõvikostüümi sees on peidus kaks inimest, kes peavad siis omavahel sünkroonis kitsaste sammaste peal ühtedelt teistele hüppama ja tantsima. Kuidas nad sellega hakkama saavad, ei kujuta ette, aga saavad! Kogu etendust saadab u 10-inimeselise orkestri poolt täiesti sünkroonne trummipõrin, mis siis vastavalt sündmustele dramaatilisemaks muutub – enne järjekordset hüpet ja liiumist kruvib pinge üles, hiljem jälle on tempo rahulikum. Igal juhul soovitan kõigil, kes Hiina uue aasta paiku Aasiasse juhtuvad, seda lõvitantsu kindlasti vaatama minna!

Siin on need tokid, mille peal kahel inimesel sünkroonis hüpata tuleb, ka päevavalges näha, kui me Penangil olles juhuslikult lõvitantsu ettevalmistamisele peale juhtusime

Ja mõned öised pildid tantsust endast ka. Kusjuures see lõvi pole mingi väike loomake, vaid ikka suur elukas – seal on ju kaks inimest sees (üks on osa ajast teise kukil) ja seda kostüümi ennast on ka omajagu (kostüümi pea on juba täitsa hiiglaslik)

paar hüppamise hetke õnnestus ka kinni püüda

vahepeal oli lõvi püsti ja hüppas sellises asendis ka ringi nendel tokkidel ehk siis alumine mees pidi kahe toki peal kuidagi püsti seisma, teine mees ja tohutusuur kostüüm kukil

vahepeal olid tagumised käpad õhus

Viimane õhtu on poeetilise armastuse ja romantika õhtu (Chap Goh Meh) ja varasematel aegadel loopisid vallalised neiud sel õhtul mandariine ja apelsine järve, merre vm lähedal asuvasse veekogusse soovides endale head abikaasat. Praegusel ajal pidid aga neiud oma nime puuvilajdele peale kirjutama, et noormehed saaksid nendega ühendust võtta. George Townis oli viimase suurte laternafestivali õhtu ajal keset linna tünnid, kuhu sai apelsine visata ja soovida.

Ja siin on paar meie võõrustaja tuttavat daami traditsioonilistes peoriietes, kusjuures vasakpoolne daam on juba ligi 90 a vana:)

Saime Penangil tuttavaks ülitoredate inimestega, sh Pearly’ga, kes pakkus meile (ja pakkis ka terve karbitäie kaasa) traditsioonilisi Hiina uue aasta küpsiseid, kui neil külas käisime. Esimesed on “love letter’i” nimelised paberõhukesed riisijahust vahvlimoodi küpsised

Lisan siia pilte veel uue-aasta kaunistustest, mida igal sammul näha võib. Pildikesi on siin nii KL-st, Penangist kui ka mujalt.