Hispaaniast, krevettidest ja muust

Asukoht: Jaeva, Hispaania. Kohalike mõistes väike linnake Valencia ja Alicante vahepeal, meie mõistes aga Pärnust suurem linnake, mis ei ole turistidest liialt kirju, ent on koht, kus kohalik rahvas ise armastab puhata. Meri, madalad mäed, rohelus, apelsinikasvandused, lahked ja abivalmid inimesed.. ühesõnaga suurepärane koht, kus puhata.

Jalutuskäik El Rafalet linnaosas.

Aeg: Juuni keskpaik. Tegelikult küll periood, mil turismihooaeg alles tuult tiibadesse kogub, aga kes meist armastaks tunglevaid rahvamasse ja väsitavat kuumust? Mõistlik soojakraad (30+) ja õrn tuuleiil oli enam kui loota oskasime ja ega me enamat kannatanud polekski. Ühesõnaga, ideaalne ajastus.

Seltskond: 14 inimest, kes said kokku pandud kolme sõbra erinevatest sõpruskondadest. Mõned olid omad sõbrad, mõned tuttavate nägudega sellid, aga mõningatega kohtusime esimest korda alles kohapeal. Riskantne, arvestades, et inimesed on nii erinevad? Seda küll, aga vingemat reisiseltskonda poleks ma unes ka osanud ette kujutada ja nendega olen valmis uuesti kasvõi maailma lõppu minema. Uskumatu, kuidas nii erinevad inimesed saavad kõiges nii ühtsel meelel olla. Ühesõnaga, väga vinge kamp!

Tihedalt sisustatud vaba aeg.

Majutus: Villa El Rafalet linnaosas. Villa asus ühe pisikese mäe (nende mõistes ilmselt suvaline maastikukühm) küljel asuvas linnaosas, mis koosneski ainult villadest ja kust avanes imeline vaade tervele linnale. Meil oli oma bassein, oma osmik, kust varju otsida, oma jacuzzy, fantastilised toad ja minu lemmik – hiiglaslik köök! Ühesõnaga, fantastiline pesa!

Meie fantastiline pesa.

Kui nüüd mõtelda, mis raha eest me selle kõik endale puhkuse ajaks soetasime, siis ma ei mõista üldse, miks ma varasemalt hotelle mööda olen käinud? Piisavalt varajase planeerimise (meie tegime broneeringu talvel) ja suure seltskonna peale on igal juhul mõttekas kaaluda majutust villas, mitte mõnes all inclusive nelja-viie tärni hotellis, kus kliente koheldakse küll kui kuninga kasse, aga kunagi ei tea ette kui “vahvad” teie kaaselanikud selles hotellis olla võivad. Oma tuba, oma luba!

Linnatänavad hüüavad härjavõitluse järele.

Põhjus, miks ma sellest reisist üldse rääkima hakkasin oli otseloomulikult toit. Me saime teha ja süüa kõike, mida soovisime. Saime süüa enneolematult halbu tapaseid, täiesti tavapäraseid ja ka väga-väga häid tapaseid. Kes veel ei tea, siis tapased on hispaanlastele iseloomulikud suupisted, nii soojad kui külmad, mida tellitakse tavaliselt seltskonna peale taldrikute viisi lauda ja nauditakse seltskondliku lõuna- või õhtusöögina või eelroana. Tapastega on see lugu, et neid pakutakse kõikjal, aga selleks, et häid tapaseid saada võtke mõnele kohalikule sappa ja minge tema järel, loomulikult on kõige targem lihtsalt otse küsida. Turistidele suunatud kohtades on tapased ülemakstud ja tihtilugu täielik rämps ning nendest tasub suure kaarega mööda käia. Meie saime oma parima tapase-elamuse kohalike gurmeerestoranis, mille leidsime tänu ühe väga abivalmi kohaliku soovitusele, kes kogu reisi ajal meile veel palju teisigi soovitusi jagas.
Tüüpiliseimad tapased on croquetased – ei-ei, kitte kartulikroketid, vaid kreemjad bechamellkastme-kroketid, mis õigesti ja hästi tehes lihtsalt sulavad suhu ja panevad kiirelt järgmist haarma. Kehvasti tehtud croquetased võivad jätta aga mulje nagu mäluks saapataldasid. No tõesti, tapase ja tapase vahe on seal üüratu! Loomulikult on levinud veel gambased (krevetid), pisikesed lihapallid, erinevate kastmete ja vürtsidega kartulid, täidetud oliivid,  anšoovised, chorizo, erinevad juustud, kalmaarirõngad jne, jne.

Üks variant tapaseid: erinevad vorstikesed.

 Kõige veidram tapas, mida me sõime oli mingisuguse looma magu mingisuguses kummalises kastmes. Kohalikud seal inglise keelt hästi ei mõika ja lõpuni selgeks me ei saanudki, millega täpselt tegu, aga ettekandja silitas meie uudishimutsemise peale igatahes kõhtu ja kehitas õlgu. Üle ühe ampsu me keegi seda süüa ei suutnud ja edasi jäi üle vaid noa-kahvliga veidi lähemat uurimistööd teha, mis ilmselgelt meid ka palju targemaks ei muutnud. Saime proovitud vähemalt.

Muidugi saime Hispaanias süüa ka muud peale tapaste, aga päris neile iseloomulikuna tasub välja tuua vast ainult paella, mida pidime ka ikka päris kaua taga jahtima. Õige ja hea koha leidsime alles viimasel õhtul ja see oli omaette elamus. Paellasid tehakse seal ikka hiigelsuuri ja kuigi soovitatav on üks paella võtta kahe peale, siis tegelikult oleks see mõistlik võtta hoopis kolme-nelja sööja peale (ja ma ei ütleks, et me väikese söömaga seltskond olime – mina isiklikult juba olen seda maovenitustrenni siin saanud nii, et vähe pole ja mehed, need on palju enamakski võimelised). Aga paellaga on sama lugu, mis tapastega –  turistipiirkondades ei maksa üldse vaevuma hakatagi ja võtke jälle kohalikele sappa, muidu tuleb arvatavasti pettumusega arvestada.

Üks vinge restoran-lounge: Atalaya

 
Aga nüüd see fun osa – kuna meil oli ääretult suur köök ja ülimalt vinge grill omast käest võtta, siis me otseloomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust neid täie rauaga rakendada. Kaasa aitav faktor oli kohalikus kaubanduses olev (meie mõistes) ülimalt odav mereandide valik. Ma rõhun kaubanduses, sest kui poes maksis hiidkrevettide kilo kusagil 6 euro ringi, siis kalaturul maksis hommikusest püügist tulnud kilo 60 euro kanti! Värske kala oli umbes samas hinnaklassis ja valik oli mõneti peadpööritama panev. Kalaletis töötasid enamasti väga asjalikud tegelased, kes oskasid kõiksugustele küsimustele vastata ning isegi retseptiideid anda. Kui ostusoov edastatud, tegi kalakaupmees paari kiire käeliigutusega ka kogu eeltöö ära: uimed maha, sisikond välja, veidi jääd ja kotti. Niks-naks ja valmis!
 Nende kaladega oli edasine juba väga lihtne: natuke tomatit, sibulat ja maitseaineid kõhtu, natukene kere ümber ka, fooliumisse ja grillile. 15-20 minutit ja olemas!

Krevette tassisime me poest koju kilode ja kilode kaupa ja nii pea iga õhtu. Muud polnud vaja kui kerge marinaad, natuke kuuma ja terve seltskond lasi mõmisedes suudel matsuda.

Erinevatest katsetustest said suurimateks lemmikuteks tšilli-laimimarinaadis ja küüslauguvõiga krevetid.

Tavapärane õhtune krevetiportsjon kolmele-neljale.

Tšilli-laimimarinaadi jaoks võtsime kilo krevettide kohta ühe tšillipipra kauna, 3 laimi mahla, korraliku tõrtsu oliiviõli, natuke küüslauku ja väheke soola-pipart, segasime kõik omavahel kokku, valasime krevettidele ja jätsime natukeseks marineeruma. Samal ajal süütasime grilli ja varsti ajasime juba krevetid vardasse. Mõlemalt poolt mõni minut kuuma ja valmis!

Küüslauguvõiga krevetid olid Reimo ja Birgiti special – väga lihtne, geniaalne ja hullutavalt maitsev.
Kilo krevettide kohta kulus umbes 100g võid, 6-7 küünt küüslauku ja väheke soola (küüslauk ja või on ise nii võimsad, et soola pole oluliselt vajagi).

Kõik ained omavahel kokku ja määrida krevettidele, mõni minut mõlemalt küljelt jälle kuuma ja olemas!

Kui krevetid valmis, siis võis kuuma grilli ka kiire magustoidu jaoks ära kasutada.
Enamat me ei vajanudki kui natuke ananassi ja kaneeli (meie ananass ei ole nii magus kui seal ja siin oleks vaja lisaks veel suhkrut või mett ja soovi korral rummi). Ananassist tuleks lõigata 1-1,5 cm paksused kettad, raputada mõlemalt poolt kaneeli (ja suhkruga üle) ning grillida mõlemalt poolt krõmpsuks.
Ideaalne külma jäätisega!

Nii lihtsalt me läbi ajasimegi, sest enamuse aja soovib üks keskmine turist ikka väljas kohalikku toitu nautlemas käia. Ometi suutsime oma linnakesest leida ühe poekese, mis oli kohalikust köögist ikka väga kauge teema, ent pani nii mõnegi seltskonna  naiskodaniku rõõmust hõiskama: Cupcake Boutique.

Sellisest poest ei käi vist ükski magusalembene kontsakandja külma südamega mööda ja nii me siis seda butiiki ikka paar korda külastasime ka. Olgugi, et Hispaania, cupcake on cupcake!

Kui me esimest korda selle poe avastasime, oli meiega kaasas üks noormees, kelle kaasa oli parasjagu ühes teises autos, mõnel teisel marsruudil. Kui me rõõmukilgete ja pidurite krigina saatel poodi olime jõudnud küsis too sama noormees minult tasakesi: “Kas need asjad teevad tõesti naised nii rõõmsaks?”
Mina: “Aga otseloomulikult! Milles küsimus?”
Eero: “Ma võtan siis igaks juhuks kohe rohkem.”
Vat see on armastus :)

Ja siis oli veel üks super koht, kus me palju söömas ja kokteile joomas käisime: Atalaya.

Mitte küll kohalik teema, aga toit oli kiiduväärt, asukoht hubane ja suurepärase rannavaatega ning kokteilid… fantastilised!

Tähelepanu vasakul ääres asuvatele vooditele: peale randa kõht täis, kokteil kere vahele ja siesta võis alata!

Eriti kiiduväärt oli sealne maasika daiquiri, mida praegustest magusatest kodumaistest maasikatest on väga lihtne järele teha: võta väheke heledat rummi, laimimahla, suhkrut või siirupit, peotäis maasikaid (püreesta) ja purustatud jääd ning sega kõik üheks kokteiliks. Mida rohkem maasikaid, seda maitsvam ja marjasem tulemus. Talvel saab kasutada sügavkülmast maasikatoormoosi ning suhkru ja jää lisamata jätta.
Absoluutselt tasub proovida!

Hullutavalt maitsev maasika daiquiri.

Lõpetuseks natuke Barcelonast. Enne Barcasse minekut tasuks ennast kurssi viia Antoni Gaudi meistritöödega, sest linnas ringi jalutades ei ole võimalik mööduda Gaudi majast ilma mõistmata, et see just tema kätetöö oleks. Geniaalne mees, kes oma lennuka stiiliga pärineb otsekui mingist teisest dimensioonist!

Gaudi Sagrada Familia

Ja siis muidugi veel Barcelona Magic Fountain Show. Enneolematu ja lummav purskkaevude tulevärk muusika ja valgustusega võtab absoluutselt sõnatuks ning täidab emotsioonidega, mida kahjuks piltidega pole võimalik edasi anda. Seda nägemata ärge kindlasti Barcast lahkuge!

Magic Fountain Show

Toimub see igal õhtul hämaruse saabudes (kas esmaspäev oli ehk erand?) ja kestab paar tundi. Kogu plats on murdu rahvast täis – kes pildistab, kes ahmib kogu vaatemängu silmadega, kes nautleb kaaslasega.

Ülevalt vaade purskkaevudele ja kogu linnale.

Imeline!