Kana soolakringlipaneeringus

Mõnikord on lihtsalt nii, et uue postituse alustamiseks ei leia kohe mitte kui kuidagi sissejuhatust. Sest ma ei saa ju ometi alustada a) lihtsalt: -ja-võta-kilo-nisujahu-ning…, b) mingi pehme maandumisega à la hea-perenaine-käes-on-sombused-sügispäevad, ei oska ka alati alustada, eriti kui plaanid lajatada millegi üldse mitte asjasse puutuvaga, c) teadaolevalt ma suudan teha ka näiteks nii et sõnagi pole aga siis jäävad ju kõik need sõnad mida ma ei kasuta üle ja kesse teab, äkki keegi kasutab neid veel väärasti ära vms.

Elu on näidanud, et tuleb olla kannatlik ja siis sissejuhatus langeb taevast nagu Taani lipp tolmusele võitlustandrile Lindanise linnuse all. Ja nii oligi, vennake saatis lingi, et vaata millist imeasja hollandlased söövad – kapsaloniks (viide wikisse) nimetatakse ja juba pilguheidust piisab tuvastamaks, et tegemist ei ole tervisetoiduga. Kanadalastel on sarnane toit mida nimetatakse poutineks (viide wikisse), mis samuti ei saaks ka kõige parema tahtmise juures oma ebatervislikkust maskeerida ning mille järgi tegemist olen ma tõsiselt ka kaalunud*, ainult mul ei ole õnnestunud leida cheese curd‘e.

Aga veel vingem link tuli kapsaloni järgi, nimelt üks noormees seal Hollandimaal (vennakese endine klassivend) on kiirtoidust kirjutanud lühikese aga, minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt, väga kaasahaarava postituse. Lugesin ja ega ei jää muud üle kui nõustuda.

Sissejuhatus tehtud – nüüd see miks ma seda postitust üldse kirjutada plaanisin – oligi selline ebatervislikku-laadi asjandus mis ma tegin ning mis läks hästi peale. Minu loetavate blogide hulgas on üsna palju ameeriklasi ja nii kui neil tuleb jälle mingi püha või too aeg kui tuleb pall kaenlas mööda väljakut joosta ning seda tegevust jalgpalliks nimetada, hakkab aga fried chickenit tulema. Selle toiduga on selline mure, et vaata kuidas tahad aga mitte ükski Tartu söökla seda ei paku. Ja ma viimane kord kui isu peale tuli, tõesti lappasin läbi toitlustusasutuste kodukaid, et midagigi sarnast leida. Leidub mingeid imelike kana-jahutooteid, näiteks Hesburgeris** (ma ei pane siia linki, guugeldage ise).  Aus küsimus oleks, et miks sa, andekas nagu noor jumal***, siis ise ei tee? Noo, jah, võib olla. Aga siiski piisaval mõistlik, et fritüüri mul ei ole ning suurt tahtmist sügavküpsetamisega tubastes tingimustes omas kodus katsetada, ka mitte.

Aga ühel ilusal päeval ostsin mina Oma Maitse selle kaapekaku numbri (august 2013), teate see kuhu kopeeri-lõika-kleebimeetodil pannakse kõik need retseptid mis varem pole sobinud aga mille avaldamist suur vend ilmsel nõuab. Leheküljel 70 on seal nõmeda pealkirjaga “Broiler soolakringlipaneeringus”, mulle lihtsalt ei meeldi sõna “broiler”. See sarnaneb liialt sõnale “boiler” ja pealegi on poliitbroilerid sõnale täiest väärastunud meki andnud. Pildi peale on lisaks veel keegi kritseldanud “Krõbe kukeke”. Tõesti, mingi napakate ajakiri. Järelikult sobib mulle, siia ja on täpselt selline retsept mida tuleks proovida! Pealegi oli mul kapis poolik pakk soolakringleid, mida ma ise mitte ealeski poleks ära söönud.

…

Retsept 4-le on selline:

• 100g soolakringleid (ma arvan, et mul võis isegi rohkem olla natuke)
• 12 kondita kana (või näpuga järge ajada siis “broileri”) kintsulihatükki (ma ei lugenud, esimesel korral lõikasin mitmeks)
• jahu
• 2 muna
• 1 sl oliiviõli (see on häbematult vähe ja marvan, et trükikas)

Eelkuumuta ahi 200°C kraadini. Purusta kringlid köögikombainis või suru taignarulliga kilekotis peeneks (ma ütleks, et need kringlid on ootamatult vastupidavad).  Maitsesta kana soola-pipraga (mina isiklikult kanalihale soola ei panekski, tegemist on ju ka soolakringlitega), tõsta tükid ükshaaval jahusse, siis lahtiklopitud munasse ja viimaks soolakringlipurusse. Tõsta paneeritud kana ahjuplaadile (küpsetuspaberi panin ikka alla), nirista üle õliga (kujutage ette, et teil on 12 kinstu ja 1 sl õli? ei klapi ju väga) ning küpseta 35 minutit.

…

Ja tuleb krõbe! Aga seest pehme! Ise ka ei uskunud. Kastmeks võib teha midagi sinepist, meest, valgeveiniäädikast, soolast-piprast. Kui kuidagi ilma ei saa, siis ilmselt ka klassikalist roosat kastet. Juurde pakkuda kartulit, salatit, köögivilju.

Ja nüüd järgneb tänase postituse pedagoogiline osa. On väga võimalik, et kogu terve maailm peale  minu teadis seda juba ammu. Ülaloleval pildil on need kaks pisikest topsikut. Väidetavalt pakutakse sellistest topsikutest lisandeid Hesburgeris. Ning nutikas noor**** on elukeskkonnaga kohandumisel leidnud, et friikartuleid ei ole sellesse topsi väga hea dippida. Selle asemel saab topsi kerge vaevaga muuta sääraseks “taldrikuks” ja siis on ilmselgelt parem ketšupit lüristada.

…

Mina tõesti ei tea kas see kes need topsikud välja mõtles arvas ka, et sääraselt peaks käituma. Ka pole ma Hessukas vaatlusanalüüsi läbi viinud ning subkultuuri esindajaid sellelt tegevuselt tabanud. Ma loodan, et see oli leiutajal nii mõeldud ning nüüd kõik teete nii, onju? Muidu pärast on jälle nii nagu eskalaatori leiutaja või suhkrukuubikupakendi leiutajaga, kes mõlemad olevat end maha laskunud, sest inimesed ei oska nende leiutisi kasutada või teevad seda valesti.

Lõpetuseks – saite siin nüüd kõik pihta kuidas kapsaloni kaudu tuli selline ilus, kaunis, hillitsetud informatiiv-hariduslik kiirtoidupostitus, jah?

—–

*See väide siin nüüd on oluline koht kust hiljem tekib kogu sissejuhatuse point ja mis mätsib selle värgi kuidagi lõpuks kokku.

**Hessuka juurde tuleme ka tagasi, see on samuti oluline.

***Ma tegelikult ei tea kas noored jumalad on andekad.

****Hipster ei julge öelda, ma ei tea kes seal Hesburgeris käivad ja mingi hetk võib mõnel mu blogi lugeval hipsteril venitikasse ka visata ja seda ma ka ei taha. See on ikka rahumeelne blogi