Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder
Kartuli-tangupuder on üks selline vana Eesti toit, millega mul pole erilist klappi. Kartuliputru jumaldan täiega, tangupudrul pole ka viga, kuid nende kahe ristand ei ole nagu see. Kusjuures mu vanemad ohkasid kergendatult, kui ma keskkooli lõpetasin, sest nüüd võis ema täielikus rahus nädala keskel mulgiputru keeta:).
Võib-olla on see trots ka sellest, et ma ei saa sellest toidust aru. Mulgid on uhked, et see on nende värk, samas teatakse seda toitu ka mujal Eestis. Allise Moora ütleb oma raamatus “Eesti talurahva vanem toit” nii: “Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel nimetati seda lätipudruks, Urvastes, Laiusel mulgipudruks ja Karusel oli see mulgi kämm, Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru, kohati poolvillane (Harju-Jaani), kannustiku pudru, Vastseliina suurmidõga kartohka, Urvastes ka laiskputr, sandiputr, Harglas sakõ silimiga putr ehk putr ubinõidõga, Helmes ja Jämajal kärutädi puder, Räpinas oli selle nimetuseks tummipudõr“. Olen lugenud, et poolvillane puder on olnud tegelikult päris laialt tuntud, segoputru oli tuntud ka Lüganusel ja Iisakus. No kus see mulgi patent siis on?
Hakkame otsast peale. Tanguleem ja -puder kuulusid endisaegsesse talupojakööki ühtede põhitoitudena. 18. saj keskel Eestisse jõudnud kartulit hakatakse laialdaselt kasvatama just 19.saj lõpu poole, kui Moora järgi pannakse ka pudrupotis kartul ja tangud kokku. Heureka, võiks kilgata, two in one või ka uute maitsete jahil. Lühidalt öeldes, tegeleti alles kartuli kui uue toiduaine avastamisega, uus on ikka uhkem.
Wikipedia defineerib mulgiputru ülimalt intirgeerivalt: “Mulgipuder ehk poolvillane puder on Lõuna-Eestist pärit Eesti rahvustoit, mis on oma nime saanud mulkide järgi. Enne nõukogude kolhoosisööklate aega mereäärsetes Eesti piirkondades mulgiputru ei tuntud.” Just nimelt, kolhoosisööklad!
Näiteks Stockholmis 1950-60. aastatel välja antud Andrus Saareste “Eesti keele mõistelises sõnaraamatus” ei ole mulgiputru sees, mulgikorbid ja -kapsad aga küll. Mulgipudru retsept ilmub esimest korda suuremates kokaraamatutes ilmselt alles 1955.a legendaarses vene keelest tõlgitud ja Salme Masso toimetatud “Raamat maitsvast ja tervislikust toidust” Eesti rahvustoite käsitlevas lõpuosas.
Kas tõesti on tegemist traditsioonilise Mandri-Eesti toiduga, mille mulgid on osanud kavalalt endale krabada ja sellest kohaliku kaubamärgi teha? Retooriline küsimus, eksju.
Et jutt ainult jutuks ei jääkis, siis retsept ka. Mulgipudru retsepte on palju, levinuim viis on panna kartul alla ja tangud peale. Kuigi kohtab ka vastupidist varianti. Siis on teemaks veel kartuli ja tangude suhe, samuti see, kas võib piima lisada või mitte. Vahel pannakse lihakuubikud kohe pudru hulka hauduma, jne, jne.
Minu variant on üks paljude seast.
2 dl odratangu
1,2 kg kartuleid
umbes 0,75 l vett
1 dl piima
soola
250 g suitsuliha või -peekonit
2 suuremat sibulat
Pese tangud läbi ja pane vähemalt paariks tunniks likku. Koori kartulid ja lõika paksemateks viiludeks, pane koos veega keema. Mõne minuti pärast lisa ka leotatud tangud ning hauta tasasel tulel, kuni tangud on pehmed. Vajadusel lisa keemise ajal vett juurde. Kui tangud-kartulid pehmed, lisa piim ja sega kõik suure puulusikaga segi või tambi pudrunuiaga ühtlaseks.
Haki suitsuliha ja sibulad väikesteks kuubikuteks ning prae mõnusalt kuldseks. Tõsta pudrule silmaks. Soovi korral võid liha-sibula segada ka pudru hulka.
