Kitsemaksapasteet

seokst pausi pole see blogi veel näinud. süüdlast ei pea ka kaugelt otsima. küll oli aega vähe, siis polnud tahtmist, siis polnud mõlemat. siis oli palju tööd. hea, et oli, aga pikapeale väsitab see ka natuke. aga see kitsemaks viis jalad suust. nagu ka süda. osa maksa praadisime niisama, koos sibula ja südamega, nagu korraldus oli, teisest osast ma küll mõtlesin, et panen terriini sisse, aga elu tahtis sedasi, et tast sai pasteet. ja kui söögitegemise kõrgeim kvaliteedimärk on see, et “nii hea, et söö või ise”, siis selle see pälvis kah.

• noore kitsekese maksa
• sama koguse kohta umbes poole koguse võrra pekki ja poole koguse jagu kitse liha
• sibulat
• umbes pool pakki võid (või natuke rohkem, kui kardioloogid ei näe)
• soola, pipart
• pire konjakit

pruunista sibulad. tõsta kõrvale. prae pekk, tõsta see ka kõrvale. pruunista maks, tõsta see ka kõrvale – või kui mahub, pruunista samal pannil liha. vala konjak pannile ja pane põlema (kena vaadata, maitset annab ka). hauta, kuniks liha pehme, lõpufaasis pane sibulad ka tagasi. maitsesta soola-pipraga. võta sausegur ja lase kogu sodi peeneks, nii kaua, kui viitsid, ja kuniks segur vastu peab. siis lisa või. segurda veel natuke, kuniks kogu mass ühtlane. see pasteet sai selline lihane, jahtunud peast pigem lõigatav kui määritav. aga see maitse…

ja nagu öeldud, oli maks ja süda niisama kiirelt läbi praetult kah hea. süda tahab natuke kauem, aga ka mitte liiga.