Kõue mõisas Ottol külas

http://jucjaco.blogspot.com/2012/08/koue-moisas-ottol-kulas.html

restoran

Just nii soovisid Kõue mõisa taas ellu äratanud Mary ja Erik panna oma külalised tundma – et nad on saabunud külla kuulsale maailmarändurile ja Kõue mõisa kunagisele omanikule, Otto von Kotzebuele. See on neil suurepäraselt õnnestunud ja palju rohkemgi veel. Lisaks vana aja hiilgusele, eksootilistele kildudele maailmast, luksusele, ilule ja hubasusele, võib Kõuel kindlasti tunda ka selle uute omanike karakterit ja seda, millise koguse oma hinge on nad sellesse projekti pannud. Ilus!

Aga alustagem siiski algusest, ehk siis sellest, kuidas me otsustasime sel aastal oma pulma-aastapäeva tähistada just Kõue mõisas (eelmise aasta Vihulas käigust kirjutasin siin). Esmakordselt lugesin uuest lihvimalöödud pärlist kevadel Pireti blogist, seejärel käis Kõue mõisa nimi läbi arutlusel, kuhu võiks sel suvel veel meie meeleoluka toidublogijate seltskonnaga minna. Kuulnud, et kui Kõuele, siis kindlasti koos ööbimisega, hakkasin asja uurima ja meile hakkas see idee meeldima. Paar päeva pärast toa broneerimist helises ühel laupäeva hommikul mu telefon ja mu hea sõbranna Mari rääkis õhinal, et ta käis äsja ühes metsikult lahedas kohas ja et tema meelest peaksime kindlasti sinna minema. Muidugi oli tegu Kõue mõisaga. Kuulasin huviga tema loo ära, kuidas nad korraks teel Tallinnast Tartusse Kõuelt läbi olid plaaninud põigata, aga tänu pühendunud pererahvale olid sinna paariks põnevaks tunniks jäänud, kuulates lugusid mõisa ajaloost, uudistades elluäratatud hooneid ja edasisi plaane ning maitstes Kõue restorani Kaheksa jalga andekate kokkade Artur Ovchinnikovi ja Vladimir Upenieki hõrgutisi, ja tundsin ilmselget heameelt, et varsti varsti olemegi ka ise Kõuel.

Kohale jõudsime pühapäeva päeval, kui õhk virvendas suvekuumusest. Astusime Kõue peahoone fuajeesse ja olime otsekohe selle lummuses. Sealseid detaile, maale, raamatuid, vaase, kujusid, maske, lilli, linde, mis läbivad kogu mõisakompleksi, võibki vist imetlema jääda. Taustaks mõnus muusika ja läbi maja liikuv kerge jahutav tuul. Saime endale Parnassuse nimelise toa tõllakuuris, kus iga toa juurde kuulub üleni klaasist rõdu vaatega puhtasse kodumaisesse loodusesse. Kõuel ei ole tubadel numbreid, vaid nimed, mis on inspireeritud Otto von Kotzebue elust ja rännakutest. Iga toa juurde käib oma lugu, mida hotelli tõeliselt hoolitsev personal hea meelega selleks aega võttes ka külalistega jagab. Iga tuba on eriline ka sinna kogutud sisustusdetailide osas ja mõisa kujundamine on vist küll üks igikestev protsess. Kõuele ei lisata detaile kiirustades, vaid oodatakse, kuni täpselt sobilik element “välja ilmub”, et see siis oma kohale seada. Nii ilutses meie toas voodi kõrval tõeliselt ilus keraamiline lauajalg, mis esialgu veel oma ülemist osa ootas ja sellele vaatamata tuba kaunistas ning sellele omapära lisas. Hotelli fuajees pildistasin aknale asetatud väikest kujukest ning paari tunni pärast samast aknast möödudes avastasin, et minu modelliks olnud kuju oli kuhugi mujale viidud ning asemele olid tulnud erinevas suuruses klaasist pudelikesed.

Lõunaks saime hotellist kaasa piknikukorvi ja kaks pehmet pleedi ning sättisime endid sisse peahoone taga pargis oleva tiigi peale ehitatud sillakesel. Jalad jahutavas vees, pakkisime lahti meile kaasa pandud korvi, millest leidsime ilusti valgesse paberisse pakitud friteeritud kevadrullid magushapu kastmega, suure juustuvaagna aprikoosimoosiga, magusad küpsised ja puuviljasalati. Kõik äärmiselt maitsev ja kogu piknik ise tõeline idüll.

Kuna tulime Kõuele otse eelmisel päeval toimunud pulmast, kuhu mina saabusin otse öiselt lennult, siis ei suutnud me peale rikkalikku lõunat ja uimastavat suvekuumust muud ette võtta, kui lõunauinakule suunduda. Päike oli aga tõllakuuri tõeliseks saunaks kütnud, ainuke võimalus veidigi sõba silmale saada oli avades nii rõdu kui toa ukse pärani, ise linade peal täiesti liikumatult lamades. Selline kuumus on Eestis siiski üsna harv külaline, nii et loomulikult ei ole siinsed toad varustatud konditsioneeridega ja äsjaavatud hotellis polnud sel hetkel ka veel ventilaatoreid välja jagada. Peale mõningast võitlust palavusega saime aru, et niimoodi ei tule romantilisest pulma-aastapäeva väljasõidust midagi välja. Õnneks pakuti meile lahkelt võimalust ööbida peahoone paksude kiviseinte vahel, mille tube päike liiga kuumaks ei suuda kütta. Võtsime pakkumise tänulikult vastu ja olime eriti rõõmsad, et meile avanes võimalus peatuda hiiglaslikus toas nimega Beethoven, mis sai omale nime tänu sellele, et kuulus helilooja kirjutas muusikat Otto von Kotzebue isa Augusti kirjutatud näidenditele ja olevat mõned üllitised pühendanud isegi Otto naisele Amaliele (kui kõik kuuldu mul nüüd ikka õigesti meelde jäi). Varusime endale kumbki meie toa ees laiuvast rikkaliku valikuga raamatukogust terve hulga lektüüri, panime need tuppa ootele ja läksime õhtusöögile.

Etterutates võin öelda, et Kõuele tasub kasvõi ainult toidu pärast minna, sest kokkade tandem teeb sealses köögis tõelist imet. Menüü näeb iseenesest välja lihtne, aga kõik see, mis pärast taldrikutel lauale tuuakse, on kõike muud kui seda. Põhimõtteliselt väljendab menüüs kirjutatu vaid paari tähtsamat koostisosa, millest roog valmib, aga üllatusi, mis nende koostisosade ümber, peal ja juures on, saab tunda alles siis, kui roog saabub. Peakokk tervitas meid mee ja ürdikastmes soolakurgi ja redistega, mis maitsesid hästi ja värskendavalt. Edasisi käike oodates läks õues taevas järsku tumedaks ja Kõue mõisa restoranid laialt avatud ustest kärgatas sisse pesuehtne kõu. Kas pole võimas! Mina tellisin pearoaks “merilest kalamarjaga, lisandiks suitsukõrvits”, Henri aga “pardifilee kartuli-kanasüdame hautisega”. Suurtel taldrikutel saabunud kunstiteosed maitsesid taevalikult, nägid kaunid välja ja kõht sai korralikult täis, mis on nii tervitatav nähtus ühe gurmeerestorani juures. Ära sai proovitud ka brüleekreem rosmariiniga, mis oli suurepärane punkt maitsvale õhtusöögile.

Õhtul küsiti meilt, mis kell me hommikusööki sööme. Pakkusime siis kellaaja välja, aga olime pisut üllatunud, et miks seda nii täpselt teada on vaja. Vastuse saime hommikul, kui meie palutud kellaajaks oli keset restorani kaetud meile kahele rikkalik laud särava serviisiga, taustaks laulis Louis Armstrong, mööda jalutav mõisahärra uuris, kuidas me magasime, ja meie nautisime pikka hommikusööki – värskeid salateid, singi- ja juustulõikeid, müslit ja jogurtit, pasteeti, suitsulõhet ja värsket leiba, auravat kohvi… Elu on Kõuel ilus!

Tegelikult võiks veel palju kirjutada – pererahva suurejoonelistest plaanidest, käimasolevatest kunstiprojektidest, kuuldud lugudest – aga tegelikult soovitan ma hoopis, et käige ise Kõuel ära, vaadake oma silmaga ja kuulake oma kõrvaga, sest oma silm on kuningas ja kõik need lood, kuulduna Kõuel, lähevad kujutlusis päriselt elama!

"What a wonderful world!" viimased retseptid

Bretooni far põldmarjadega

Clafoutis mirabellidega

Tomati tarte tatin šalottsibula kastmega

Tassikese Marju ploomikook Kreeka pähklite ja rummiga

Beseerull vaarikate ja grenadilliga

Makrelli rillette

Pikalt ahjus peesitanud põrsakülg

Sumahhi ja pistaatsiapähkli dukkah ning tahiinikastmega krevetid