Krepid Jean Christophe Jeansoni moodi
õrnas eas sattusin ma Šotimaale, sellega ei üllata ma ilmselt enam kedagi. üsna varsti peale seda selgus, et maailmas on veel palju teisi toredaid maid. aga elu on näidanud, et eriti hästi mõjub mulle Prantsusmaa. mul muidugi võttis oma aja, et selle kohaga üldse “ära leppida”, aga nüüd on juba päris tore;) ühesõnaga, Prantsusmaa mõjub mulle nüüd alati nii hästi, et ma iga kord seal olles tunnen, et ma valdan prantsuse keelt täitsa vabalt. nii vabalt, et võin kohe kokaraamatuid lugeda;) (loe: neid kuhjade kaupa kaasa osta). iseasi, mitu korda ma neid pärast kodus lahti teen. ja ajakirju ka. no aga tänu sellele ma tean, et mis on näiteks [öff]. ühesõnaga, värsket Régal’i lapates jäi ette selline retsept. originaal oli kuuele, ma tegin ained suhtkoht pooleks, sellest saab u 3 söönuks küll
- 150 gr jahu
- 4 cl õli
- 30 gr tuhksuhkrut
- 50 gr võid
- 2 muna pluss ühe kollane
- 4 dl piima
- paar näpuotsatäit soola
- sorts tumedat rummi
- ühe apelsini riivitud koor (mina selle asemel sortsasin Cointreaud)
sulata või. jäta sorts (ok, ok, 5 cl) piima nö “kõrvale”. sega munad ja kollane suhkruga, lisa sool, õli, siis jahu, klopi läbi, lisa kärakas, ja siis piim (nb! törts tuleb alles jätta), kõige lõpuks või. sega korralikult läbi, nii minutijagu, siis lase tunnike seista. lisa viimane sorts piima, sega läbi. aja pann kuumaks ja küpseta. panni pole vahepeal määrida vaja, rasv on taignas sees juba. olid head nagu krepid ikka;) teeme veel, aga enne on mul samast Régal’ist üks siidriga retsept…
NB! äärte krõbedusest – kunagi, kui me kõik noored ja ilusad olime, ja alles päevakaupa suures linnas tööl käisime, siis oli kena komme Mäo tanklas pannkooke süüa. sellest ajast peale on kindel laks see, et kui on pannkoogil vms “mustad” ääred, siis on teada, et see on minu jagu, nätske ja taignapoolne variant jällegi ülemuse oma. niiet – ma pigem kärsatan kui jätan tooreks. pannkooke siis.
