Õhtusöök Leivas Torrese veinidega

Leib Resto ja Aed  on imelise aiaga söögikoht vanalinnas, mis minu arvates järjest paremaks läheb. Ja seda igas mõttes – ei ole just palju kohti, kus tunned ennast alati oodatud külalisena, sõbralikud teenindajad teavad, mida nad teevad ning pealegi antakse veel hästi süüa ka! :) See, et sealne joogikaart on üks linna paremaid, teavad vist kõik. Mis mulle aga eriti meeldib, on see, et ka enamik (ma kõiki ei ole proovinud, sellepärast ei saa ma päris “kõik” öelda, aga usun, et tegelikult seda võiks teha) klaasiveinid kõlbavad juua (mida kahjuks ei saa just eriti paljude, sh ka Eesti 50 parima resto seas olevate söögikohtade kohta öelda) ega ole ülehinnatud. Dessertveine, kvaliteetseid õllesid jms on samuti igati hea valik. Ausalt öeldes oligi vist Leiva selle aasta 11.-s koht 50 parema hulgas mulle ilmselt suurim üllatus, aga hiljem edetabelit, kus seekord on kirjas ka punktid, kodus lähemalt uurima hakates avastasin, et tegelikult on selle söögikoha koondsumma väga kõrge ehk 84 punkti, millega nad oleksid platseerunud kolmandale kohale edestades isegi fine-dining restot Horisont, kui oleks arvestatud miljöö, teeninduse, jookide pakkumise ja söögi eest antud hinnete kogusummat. Kuid paremusjärjestuse koostamise reeglid näevad ette, et edetabel seatakse paika just toidu eest antavate punktide põhjal. Ja eks toit ole muidugi restorani puhul peamine asi, kuigi ka mõnusa miljöö, sujuva teeninduse ja mitmekülgse joogikaardi osa kogu restoranielamuses ei saa kuidagi alahinnata … Ilmselt need kõik kokku on ka põhjus, miks Leivas on juba avamisest saadik vist igal õhtul täismaja – isegi esmaspäeva õhtul sinna minnes tasub laud broneerida.

Minu arvates on Leiva toitude areng pidevas tõusujoones … Näiteks mu suvine magustoiduelamus number üks oli sealne mustika-magustoit kitsejuustukreemi, mustikajäätise ja -mahlaga, mida täiendasid värsked mustikad ja meekärje-krõpsud. Lihtsalt super kooslus, mis ei olnud liiga magus ja mille kõik maitsed on ideaalselt tasakaalus!

Ilmselt on natukene madalamad punktid toidu eest tingitud sellest, et sealne menüü on üsna lühike ja suhteliselt harva muutuv, aga noh – samas on see teisest küljest jällegi positiivne, sest muidu käikski seal võib-olla liiga tihti ;-)

Aga põhjus, miks ma siin Leivast rääkima hakkasin on see, et mõned nädalad tagasi toimus seal üks hästi lahe õhtusöök, kus kokad ja sommeljeed sobitasid toite Hispaania suurima veinitootja Bodegas (ehk veinimaja) Torrese veinidega. Torres tegutseb tegelikult ka Tšiilis ja näiteks nende vahuvein Torres Santa Digna Estelado Rose valiti 2013. a parimaks Tšiili vahuveiniks. Tähelepanuväärne oli see õhtusöök minu jaoks aga eelkõige selle poolest, et enamikke neist veinidest ei ole poodides müügil, vaid on saadaval vaid restoranides, niiet tasus juhust kasutada ;-) Muuseas, kõige esinduslikum kvaliteetsete Torrese veinide valik pidavatki Leivas ja seal peaks veinikaardil olema nii mõlemat õhtusöögil pakutud valget kui ka suurepärast Mas La Plana punast veini. Jean Leoni “Vinya La Scala” Gran Reserva pidi aga olema saadaval restorandies Ribe ja Cru.

Harva juhtub, et lähed õhtusöögile ontlikult kella 7-ks, aga lahkud restoranist tükk maad pärast keskööd … see oli üks selliseid õhtuid, kus lisaks headele veinidele ja toitudele oli ka superlahe seltskond, terve restoran oli täis mõnusat melu ja ega enne ei olnudki meeles kella vaadata, kui see juba niikuinii liiga palju oli …:)

Tihti ei juhtu ka seda, et mõne (suure) veinimaja esindaja siia tuleks, aga seekord oli Hispaaniast  kohale lennanud Torrese sommeljee Marta Delfa Mediavillas, kellel iga veini juurde selle “lugu” oli rääkida. Tema Eestisse tulek oli ka põhjus, miks Leivas üldse see õhtusöök toimus, sest Leib korraldab selliseid õhtusööke väga harva ja vaid siis, kui keegi vastavast veinimajast ise veine tutvustab

Tervitusampsuks olid kõrvitsakreemi, pehme juustu, röstitud porgandi ja marineeritud sinepiseemnetega tangukrõpsud; veiniks 2012 Waltraud Riesling, mis on oma nime saanud Miguel Torrese abikaasa järgi. Ma just Rieslingu fänn ei ole, aga see oli kuidagi happelisem, kergem ja värskem kui reeglina sellest viinamarjasordist tehtavad veinid – mulle täitsa meeldis :)

Sellel pildil koos Rieslinguga olev teine vein on tõeline pärl 2010 Milmanda Chardonnay. Kuldkollane ühe veinimõisa viinamarjadest Prantsuse tammes laagerdunud vein oli ikka kohe väga hea! Kui sellist valget saaks iga päev juua, siis enam võib-olla varsti punast ei tahakski:D Veini juurde sobitasid kokad võitatud Saaremaa forelli käsitsi valmistatud saiaga

Seda restos hommikuti küpsetatavat saia saab Leivas tavaliselt röstituna boeuf’i juurde ja krõbedana on see veel eriti hea! :)

Järgmiseks käiguks oli üleöö küpsetatud Vajangu farmi seapõsk, kõrvale rüüpasime Tempranillo viinamarjadest valmistatud marjast Celeste‘i, mis on üks neist kahest selle õhtu veinist, mida ka Eestis poest osta saab. Seapõsk ise oli mõnusalt pehme ja kahvlist oleks söömiseks täitsa piisanud; tummine kaste ja kergelt karamellised sibulad sealjuures viisid keele alla

Enne õhtu superstaare saabus nn “paletipuhastaja”, milleks oli tõeliselt värskendav ebaküdoonia ja mündi sorbee

Kõige põnevam õhtu osa oli minu jaoks nn vertikaaldegusteerimine ehk korraga valati välja nii Jean Leon “Vinya La Scala” Gran Reserva 1998 kui ka Jean Leon “Vinya La Scala” Gran Reserva 2001

Need kaks Cabernet Sauvignon’i viinamarjast 100% käsitööna valmistatud nummerdatud pudelit (ehk väga piiratud väljalase) pärinevad Jean Leon’i veinimõisast, mis kuulub küll Torrese perekonnale, kuid kunagise “džentelmenide kokkuleppe” tõttu Miguel Torrese ja Jean Leoni vahel on veinidel siiani nende looja ja algse istanduse omaniku nimi. Hisplaanlasest Jean Leon’i (sünninimega Ceferino Carrion) huvitavat elulugu, sh tema Hollywoodi perioodist, töötamisest Frank Sinatra restos, sõbrustamisest Hollywood’i staaridega jne saab lugeda siit. Kusjuures USA-s pani ta kõik uskuma, et on prantslane (sest see oli cool’im) ja varjas kiivalt oma Hispaania-päritolu. Kõik veini valmistamiseks kasutatud viinamarjad pärinevad mõisa 8 hektari suurusest istandusest, kus tasapisi liigutakse orgaanilise tootmise suunas.

Mõlema Jean Leon Gran Reserva joomine (vabandust, vertikaaldegusteerimine) ei olnud aga niisama lihtne … Leiva omanik ja tunnustatud sommeljee (ehk mitmekordselt nii Eesti kui ka Baltikumi parimaks veinitundjaks tunnistatud) Kristjan Peäske rääkis, kuidas nad avasid mõlema aastakäigu veinid eelmisel päeval, dekanteerisid ja … valasid siis pudelisse tagasi! Lihtsalt pudeli avamisest ei piisavat, sest siis saab õhuga kontakti väga väike osa veinist, edasi-tagasi valades aga rikastub hapnikuga kogu pudel. Seejärel proovis Kristjan veini iga tunni aja järel, et teada saada, millisel ajahetkel vein kõige paremini maisteb. Kolm tundi olevat mõlemad veinid järjest paremaks läinud, aga neljandal tunnil hakkas 1998. aastakäigu oma natukene oksüdeeruma, niiet eksperiment tuli lõpetada ehk pandi korgid pudelitele peale tagasi ja jäeti külalisi ootama. Mida kõike küll oskajad sommeljeed ära ei tee, et klientidel veini nautida oleks võimalik … :):):)

Pärast kahte Jean Leon’i veini võiks muidugi arvata, et enam paremaks minna ei saa, aga järgmise käigu, milleks oli Rägavere mõisa lamba välisfilee (nüüd Leiva uues sügismenüüs olemas)

juurde pakutud vein ei jäänud just eriti palju alla – vähemalt minusuguse lihtsa inimese jaoks, kelle maitsemeeled juba niikuinii kergelt tuhmistunud olid …:) Selleks oli minu jaoks täpselt ideaalselt tummine Mas La Plana 2005, mis on valmistatud ainult 29 ha suurusel maalapil Penedes’ regioonis kasvanud Cabernet Sauvignon’i viinamarjadest ja seisnud 18 kuud tammevaadis.

Ja siis tuli magustoit … pehme besee aedliivatee ehk tüümiani kreemiga, põldmarjajäätis ja -kompott, kõrvale pakuti puuviljast kerge happega magusat (kangestatud) veini Floralis Moscatel Oro, mida on saada ka Eesti kaubandusvõrgus.