Oma aia spargel, puhtalt
http://k2trinkokkab.blogspot.com/2012/05/maast-leitud-onn-ehk-oma-aia-spargel.html
Nädalavahetusel maal käies avastasin ma täiesti juhuslikult, et meil kasvab lillepeenra otsas spargel. Suure põnevuse ja rõõmuga nupukesi uurides, ütles mu ema kuldsed sõnad: “Ei need süüa kõlba, see on see roheline asi, mis lillekimpu käib.” Ja ma tean väga hästi, millisest rohelisest asjast ta räägib, sest oleme seda maja taga lillekimpu murdmas käinud juba lapsepõlvest saati.
Kuna ma ise suur sparglifanat ei ole, pole ka kunagi tähelepanu pööranud, et milline see hõrk toidupoolis ülekasvanuna välja võiks näha, kõrva on vaid jäänud, et mitte kõik sparglid pole söödavad ja nii jätkus põnevust kuni eilse ööni, mil pärast sparglivarte söömist kõhult sõnumeid ootasime, et kas siis olid söödavad või mitte. Nüüd kinnitan, et olid küll ja ema, kes lootis sel aastal peenrast selle taime üles kaevata, mis sügiseks suureks, kõike varjutavaks roheliseks puhmaks kasvab, peab pettuma, sest oli ika hõrk küll – krõmps, natuke herne värske nüansiga ja üleni kevade värskust täis.
Retsepti siinjuures polegi, heal toorainel on vähe vaja ehk mõni minut killukese võiga pannil, taldrikul soolahelveste, musta pipra ja parmesanilaastukestega üle puistada ja kinoõhtusnäkk saab täiesti uue tähenduse. Hääd spargliaega!
