Peedipesto ja peedihummus

Ei saa ma läbi peedita… Praegu, kus värskete suviste köögiviljade pealetung on paraku mõneks ajaks peatunud, päästavad ikaldusest välja juurikalised, mis salve kogutud. Seepärast siis minu suhe peediga taas nii kirglikuks on muutunud ja, nagu mulle omane, ei suuda ma vaimustust doseerida ja tarbin juba mitmendat nädalat peedimäärdeid nii leival kui salatina.

Alguse sai kõik sellest, et tegin ajakirja Mari novembrinumbri jaoks valmis peedipesto kõrvitsaseemnetega, kusjuures peaosas olid seekord pigem kõrvitsaseemned ja ürdivaesel ajal oli peet lihtsalt roheliste ürtide asendus (ka rohelistes pestodes meeldib mulle väga kõrvitsaseemneid kasutada). No ja ega rohkem vaja ei olnudki. Isegi mõni lastest on peale seda sama peedineedusega haaratud ja kasutab hea meelega saia- või leivamäärdena peedil baseeruvaid möginaid.
Kui aga peedipesto järjekordse koguse valmissuristamine tundus ühel päeval juba murettekitava igavusena, katsetasin hummuse koostisainetega möginat teha…. ja nüüd, neetud, teen seda juba ei-tea-mitmendat portsu.
Ei oskagi arvata, kas sama vaimustus tabab ka neid, kes nüüd neid retsepte järele proovivad. Igal juhul tasub kõrva taha panna taaskord üks lihtne ja toimiv moodus, mida mõnikord hea kasvõi suupistete valmistamise juures ära kasutada. Siinkohal olgu kohe öeldud, et koostisainetesse ja kogustesse võib üsna loominguliselt suhtuga. Pesto sisse erinevaid pähkleid seemneid, erinevaid juustusid ning põneva maitsega õlisid – ongi uues maitsekooslused sündinud. Sama hummusega, kui tahhiinit ei õnnestu saada, siis aitab ka maapähklivõi ja sidruni-küüslaugu kogus tuleb ka igaühel enda jaoks parajaks timmida.

Peedipesto retsept ilmus 2012. aasta novebrikuises Mari ajakirjas