Põhjamaine veiselihahautis
Nagu ka varem olen end väljendanud – lihatoidud hakkavad minu menüüst üha enam kokku kuivama. See protsess on kestnud tegelikult juba pikalt, küll aga tõmbas sellel veidi hoogu maha minu beebi rinnalapsest väikelapseks muutumine. Tema peal ma oluliste toitumuslike muutustega eksperimenteerida ei ole söandanud ning tema menüüs on liha siiski omal kohal. Küll mitte igapäevaselt, kuid siiski piisavalt. Liha vajalikkus inimese toiduratsioonis omandab minu jaoks tõesti üha enam küsimärke – samas on fakt, et hästiomandatavat rauda ta ohtralt sisaldab, samuti täisväärtuslikke valke ja täiskõhutunde annab ka. Miinustest me täna rääkima ei hakka, sest seekordne retsept on siiski puhtalt liharoog. :) See on mõne teise postituse teema. Usun, et mitte ükski asi pole lõplikult kasulik või kahjulik – arutleda ning vaielda annab neil teemadel lõputult. Maitse asi on see loomulikult ka ja seda aspekti ei tasu alavääristada. Kui ikka väga tahad, siis pead ka saama!
Kindlasti tasub võimalusel eelistada mahekasvatatud liha ning NB! veiseliha puhul on lausa kohustuslik kasutada laagerdatud liha. See on tehnoloogia, mida peaks läbi viima juba lihunik enne müüki saatmist ning mis aitab lihal enne kuumtöötlemist muutuda oluliselt pehmemaks ning seetõttu ka vältida võimalikku vintskust. Eesti turule on samuti vähehaaval hakkanud imbuma laagerdunud loomaliha valikut ning seda mitte ainult valitud sala-müügipunktides vaid ka tava-supermarketites. Otsi kindlasti pakendilt silti “laagerdunud”.
