Punasesõstra tarretis tšilli ja rosmariiniga
Punane sõstar on tegija! Ei ole vist ühtegi marjaaeda, mille nurgas ei laiutaks punase sõstra põõsas ning tihti ollakse hädas liigselt vohama kippuvate sõstardega, mida keegi ei viitsi korjata ja millega keegi ei viitsi midagi ette võtta.
Tõsi ta on, et oma seemnerohkuse ja kestade tõttu ei ole punane sõstar just paljude lemmik moosimari. Ja vanaemade meetodil selge ilma seemneteta tarretise tegemine oli päris põhjalik ettevõtmine. Mäletan lapsepõlvest suure reheköögi keskele asetatud toole, mille vahele seoti marli ja mille vahele asetati suur anum, marlile visati nõrguma läbikuumutatud punased sõstrad ning see tegevus kestis tavaliselt terve päeva esimese poole. Pealelõunal istus vanaema maha, võttis kätte suure savikausi ja segas aeglaselt puulusikaga punasest sõstrast nõrutatud mahla ja suhkrut. Minu mäletamist mööda oli seda segamist ühele kausitäiele teha vaja järjest terve tund. Ja ega’s ühe kausitäiega see tegu tehtud saanud. Siis tuli järgmine ja siis järgmine…. See segamine oli vajalik selleks, et mass hiljem purgis tarretiseks muutus. Lõpuks oli olemas mitukümmend purki erkpunase tarretisega ja akna taga ammu pime. Selleks aastaks oli siis punasesõstratarretise tegu tehtud.
Ei tekita see kirjeldatud tarretisetegu vist liialt entusiasmi :)
Samas oli talvisel ajal ikka mõnus süüa küll vanaema oma kanade munadest tehtud kuldkollast biskviittorti, millel vahel ja peal piima-võikreem koos punasesõstra tarretisega. Senini meenutatakse härdusega vanaema torte.
Meie, laste, lähenemine punastele sõstardele oli tunduvalt lihtsam – kruus kätte, natuke põõsas ragistamist, siis tuppa ja kruusitäis sõstraid tuli supitaldriku põhjale valada, kahvliga puruks litsuda, ohtralt suhkrut peale, sorts piima ka lisaks ja mõnus suvine magustoit jälle valmis.
Ja loomulikult oli aasta läbi põhiline jook punasesõstramorss, mida jagus julgelt kevadeni ning mis oli kohustuslik element igal pikalauapeol.
Nüüdseks on sellest kõigest kirjeldatust saamas kaduv kunst ja puhast punasesõstramahla võib poest osta parjalt kalli raha eest.
Tegelikult ei pea aastal 2012 ühe tarretuva punasesõstrahoidise tegemine üldse nii valuline olema, sest meie kõigi suureks kergenduseks on olemas moosisuhkrud, kus tarrendaine juba iseenesest olemas. Ja kuna minu viimased väga meeldejäävad punasesõstra elamused on olnud pigem punase liha ja punasesõstra vaimustavalt täiuslikust koostööst, siis võtsin ette punasesõstra tarretise tegemise, mis oma iseloomult pigem lihakõrvane.
Selleks läheb vaja:
- 1 kg punaseid sõstraid
- 1-2 tšillipipra kauna hakituna
- soovi korral tšillipulbrit
- rosmariini
- 200-300 g 1:3 moosisuhkrut
- näpuotsaga soola
(ühe partii tegin nii, et rosmariini asemel uhasin tarretise sisse hoopis 0,5 dl Vana Tallinna likööri ja tulemus sai väääga mõnus)
Kuumuta punaseid sõstraid vähese veega ning aseta siis marlile nõrguma. Vääna välja maksimaalselt punase sõstra mahla marlit kruttides. Marlisse alles jäänud marjasegust võid vee lisamisega kisselli või morssi teha. Saadud punasesõstramahlale lisa moosisuhkur, hakitud tšillipipra kaun(ad), maitse järgi rosmariini ning näpuotsaga soola. Keeda kümmekond minutit. Samal ajal aseta ahju 100 kraadi juurde ca 20 minutiks purgid, et neid steriliseerida. Tõsta purgid ahjust, kalla igasse purki kuum punasesõstra tarretis, kaaneta ja jahuta.
Mõnus hapukas, magus ja terav kaste lihatoitudele on nüüd jahedamaid ilmu ootamas, kui lihahimu jälle võimust võtab. Marjane punane vein veel lisaks ja, uskuge, maitsetäius selles koosluses on veatu!
