Rabarberimoos

Ma ei ole eriline moosikeetja sel lihtsal põhjusel, et ma ise eriti moosi ei armasta :) Moosid on minu jaoks alati liiga magusad ja lapsest peale sai neid ju koguaeg söödud, sest nõuka-ajal eriti muude maiustega priisata ei olnud, see-eest aga moose ja kompotte olid keldririiulid äärest ääreni täis. Ja moosikeetmis-indu pärsib muidugi ka asjaolu, et mul on ka kahju nendest “surnuks keedetud” marjadest, mis oma tekstuuri, välimuse ja kõik kasulikud omadused keetmise käigus minetavad. See “surnuks keetmine” ei ole ehk kõige parem väljend selle protsessi kohta, aga te saate ju aru, mida ma silmas pean … Mulle meeldib marjad sügavkülma panna, sest niimoodi pidavat neis kõige rohkem kasuilkke aineid säilima ning samas ülessulatatatud marjade kasutamispõld on ka tunduvalt laiem, kui ühel magusal moosil:)

Aga et moosikeetmine on selline mõnus ja chill tegevus – lihtne ka – , siis vahel ma mõned purgid  seda ikkagi teen. Kõige rohkem olen ma vist ise keetnud pohla-õunamoosi, mis oli lapsepõlves ainus moos, mis mulle tõeliselt maitses ja oluliselt hapukam, kui teised. Kodus ja maal vanaema juures oli meil seda alati, niiet kergelt nostalgiahõnguline on pohla-õunamoos minu jaoks ka. Kusjuures meie suguvõsa variandis on õunatükid, mitte ei ole õunad pudruks keedetud, ja ka pohlad on osaliselt oma kuju säilitanud.

Moos on igati hea kohupiimakreemiga, röstsaial v paksu Kreeka jogurtiga süüa. Retsptis olevast kogusest saab u kaks pooleliitrist purgitäit.

Sega suhkur ja rabarber potis ära, pane kaas peale ning jäta üleöö külma seisma. Suhkrut ja rabarberit võib isegi 48 h enne keeetmist hoida, sest suhkur käitub siin säilitusainena ja ei lase rabarberil pruuniks muutuda. Rabarberit tuleb päris palju vett välja ja moosi keetmiseks sobib seetõttu eriti hästi just laiem (pannilaadne pott), sest siis aurustub vesi kiiremini ja moos tarretub vähema suhkruga, aga mina ise keedan ikkagi reeglina tavalise potiga.

Moos tuleks pasnna steriliseeritud purkidesse. Steriliseerimiseks on mitmeid erinevaid viise, aga mina panen purgid tagurpidi ilma kaaneta 100 kraadi juures 20 minutiks ahju, sest see tundub mulle kõige lihtsam ja muretum variant ning samal ajal saan rahulikult moosi keeta, kui purgis ahjus “steriliseeruvad”:) Ja ahjust välja võttes on purgid piisavalt soojad, niiet kuuma moosi saab kohe sisse panna.

Lisa ka sidrunimahl ja keeda moosi suhteliselt kõrgel kuumusel ja sega aeg-ajalt. Täpset keemisaega ei oskagi öelda, aga moos on valmis siis, kui see on piisavalt paksenenud. Üks võimalus moosi paksust kontrollida on (nagu nt vaniljekastme puhul) vaadata, kas moos voolab koheselt spaatli või lusika tagakülje pealt potti tagasi või jääb sinna nö seisma – kui katab lusika tagakülje ära ja ei voola maha, on valmis. Teine variant on tõsta teelusikatäis moosi jahedale taldrikule. Kui moos ei muutu külgedelt vedelaks/vesiseks ja hoiab oma kuju, siis on see valmis. Kui ei, siis keeda edasi. Kokku kulus mul parajalt paksu moosi keetmiseks u pool tundi.

Tõsta moos steriliseeritud purkidesse. Kui kaas on korralikult peal, niiet õhku juurde ei pääse, siis säilib moos pikka aega, aga sellist purki, mis ei ole õhukindlalt suletud, hoia külmas ja tarbi lähipäevil.

Lisaks moosile on hea, kiire ja lihtne variant viimaste rabarberite ära kasutamiseks rabarberinapsu valmistamine – mina panin uue portsu seisma, sest seda roosat jooki ei ole ilmselt kunagi liiga palju ;-)

Pilt eile õhtul

ja täna