Reubeni võiku

Et siis milleks kogu see poolteist nädalat võimlemist corned beef‘iga. Nagu ma juba eelmise postituse lõpus kirjutasin, siis Hugh Fearnley-Whittingstall soovitab seda aga kuumast peast koos kartulipudru vms süüa. Siis võib veel teha sellist pannirooga (hash) mis ausalt öeldes näeb välja nagu dog’s dinner. Iiri päritolu (kuigi selle üle võib debateerida) aga olevat soolaliha kapsaga. Veel võib teha dipi, kotleti-laadseid tooteid, pirukat, pitsat, salatit, suppi ja noh, misiganes sa ikka lihaga teeks (kui on sinu tassike teed, siis võib ju mousse ka valmis visata )

Minu master plan oli teha Reubeni võileiba (link suunab Wikisse, sealt võib järjekordselt lugeda sellest kuidas päris kindel ei ole kes ja kuidas leiutas, aga fakt on et leiutati ja on maa’ilmakuulus). Võileiva tegemis tuleks alustada kastmest – nami-namis on kenasti retsept olemas. Ja seal samas on olemas ka võileiva enda retsept, mistõttu ma ei hakka seda siia ümber refereerima

Võikud ootavad praadimist

Tähelepanekuid valmistamisprotsessist. 1) Ma arvan, et need tavalised kodused võileivagrillid võib olla ei olegi kõige paremad valikud selle võileiva jaoks, nood pressivad toidu liiga känkra kokku (õnneks on mu enda oma praegu natike läbi kõrbenud ning Käsna-Kalle oma välja laenatud, nii et ega ma proovida ei saanud). 2) Ma praadisin kaks tükki grillpannil. Polnud iseenesest halb mõte, tuli ilus triibuline. Aga ma arvan, et pann oleks võinud vidi vähem äkiline olla, sest triibud hakkasid juba söestuma aga juust ei taht kuidagi sulada.

Võiku oli hea. Isegi väga hea, ma ütleks