Rukolapesto

Ohsaa, kus kõik kasvab. Pruugib 10 päeva kodust ära olla, kui enne seda just mullast nina välja pistnud liblekestest on saanud võsa. Rukolavõsa! Õied ka kohe avanemas. Oli üsna selge, et lihtsalt lehekesi siia-sinna poetades ja salatit tehes me ennast sellest võsast läbi ei sööks. Omaksavatatud kraami lihtsalt vanaks lasta või ära visata ju ka ei raatsi, seega tuli taas vana hea sõber pesto!

Rukolapesto on hullult hea, kergelt mõrkjas, samas kerge salatise maitsega. Tal ei ole nii tugevat spetsiifilist mekki, kui näiteks karulaugu-, päikesekuivatatud tomatite või basiilikupestol, aga vahelduseks on selline mahedam lisand vägagi mõnus. Kerge ja suvine.

Rukolat, kui see kasvab avamaal, armastavad ka mingid fantoomsatikad, keda ma kunagi küll näinud ei ole, aga lehed suudavad nad öö jooksul pisikeseauguliseks näksida. Need augulised lehed ei ole just kõige kaubanduslikuma välimusega, aga pestos ei saa ju sellest keegi aru.

Rukolapesto kasutusala on lai. Krõbesaial, pastaga segatult, risotos jne. Võib määrida enne küpsetamist valge kala fileele või tõsta törtsukese grillitud veisesteigile.

Valmistamine käib nagu pestol ikka: tarvis läheb põhikoostisosa, praegu siis on selleks rukola, juustu (kasutasin Valio Forte Specialet), röstitud pähkleid või seemneid (mul olid kapis seedermänniseemned, aga hästi sobivad ka Kreeka pähklid või mandlid), õli ja maitseaineid.

Eemalda rukolalt alumised lehtedeta varred. Rösti seemned kuumal kuival pannil kuldseks. Tõsta kõik koostisained lõiketeradega köögikombaini ja surista pestoks. Õli kogust reguleeri vastavalt sellele, kui paks pesto sulle meeldib. Lisa esialgu 100 ml ja kui pesto tundub liiga paks, nirista õli juurde.

Ekstra hästi klapib rukolapesto munaga, siin üks eriti maitsev hommikune võiku rukkileiva, rukolapesto ja upumunaga:

Kuumade spagettidega segatult saab rukolapesto abil minutitega lauale suurepärase pastaroa:

Kui kõik kohe ära ei kulu, säilita kinnises purgis külmkapis nädala jagu.