Sibula galette

Sedasama sibulapirukat olen ma teinud nüüdseks niipalju, et võiks juba vaikselt end sõltlaseks kutsuda. Miskipärast tuletab mulle selle sibula galette´i sõltuvus meelde minu iga-suvist tomatihullustust – aega, kui kasvuhoones on valmis küpsenud omaenda kasvatatud punased tomatid. Koos suhkru sisse kastetuna on need täiesti lubamatult head, nii et mõne aja möödudes märkad piinlikult peaaegu tühja suhkrukaussi. Selle sibulapirukaga on sama lugu – oma lihtsuses on see täiesti uskumatult hea. Minu viimase aja poolehoid ja plusspunktid lähevad just sellele pirukale juba ainuüksi oma lihtsuse tõttu. Pealegi, kellel ei leiduks alati külmkapis veidi hapukoort, mõni sibul ja üks karbitäis sulatatud juustu – tõsi mozzarella järgi peab ikka poodi lippama, aga see on ka kõik.